-
Mõeldes Le Guinile, on ilmselt ka mõistetav, miks „Meremaa lugude” üheks tunnusjooneks on äratuntava jaapanlikkuse puudumine. Tõsi, samavõrd kui see asjaolu üllatab, võib selles näha ka seaduspära: Ghibli Studio esimesi väljaandeid oli ju näiteks Isao Takahata „Väike norra prints”, mil polnud Jaapaniga otseselt pistmist. Ka hiljem on Ghibli Studio toodangut (eelkõige Takahata ja Hayao Miyazaki filme) ikka iseloomustanud müstika- ja mütoloogialembus, seda tihtipeale sõltumata mütoloogia päritolust.
„Meremaa…
-
Antiikmaailmas suhtuti luuletajatesse ja kunstnikesse erinevalt. Luuletajaid nagu oraakleidki peeti sidepidajateks jumalate ja inimeste vahel. Palangus nähti teadvusekaotust, teadvuse juhtpuldi muusade poolt ülevõtmist, et edastada inimestele kirjanduslik sõnum. Kunstnikke kiideti võime eest luua töid, mis kutsuvad esile mulje, nagu oleksid need päris. Ent kõik inimeste valmistatud asjad matkisid kõrgemate jõudude loodud eeskujusid. Niihästi luuletajate kui ka kunstnike puhul ei peetud autori isikut oluliseks teoste üle otsustamisel.…
-
Eile õhtul „riigitelevisioonis”, ikka heal ajal pärast AK uudiseid, oli juba viiendat korda eetris telesarja „Tuulepealne maa” tunnine osa. Seriaal on üksjagu käredat kriitikat tekitanud (vt Erik Tohvri, „Jant Vabadussõjast”, Postimees 27. X, lk 13), millega võib ositi ja mõneti nõustuda. „Tuulepealses maas” on Vabadussõja tubateatriline kujutamine nüüd läbi, ees on keskmine neljajaoline plokk, mis peaks kujutama Eesti valikperekondade elu vana hea wabariigi loomise esimesel viisteistaastakul.…
-
Robinhoodlikku nostalgiat prantsuse moodi
Hiljuti jõudis Prantsuse kinodesse mitmeid nostalgilisi retrofilme, mille kangelasteks on eilse päeva iidolid. Loomulikult on seesugused üsna erineva kaliibriga. 15. oktoobril Prantsusmaal ja Belgias esilinastunud Antoine de Gaunes’i eluloofilmis „Coluche, l’histoire d’un mec” („Coluche, ühe inimese lugu”) meenutatakse varalahkunud koomikut Michel Coluche’i (1944–86), kes kandideeris 1981. aastal Prantsusmaa presidendiks ning algatas liikumise kodutute ja väetite abistamiseks. Kindlasti märksa intrigeerivam on režissöör Jean-François Richet’…
-
Nüüd teose vastset väljalaset linal nähes pidi küll üsna mitut puhku imestades endalt küsima, kuidas niisugused asjad eesti filmis võimalikuks said, mis jõud siin vaikselt ja valjemini kokku kõlksusid, kuidas suudeti nii head meeskonnatööd teha: täpne ja haarav näitlejamäng, missugune kaader, atmosfäär, ajastu õhk, millest ainult vanemate inimeste meenutuste kaudu ja mõnest raamatust valusaid jutte lugenud olid.
Mõned kolhooside tegemise filmid
Niinimetatud maaelufilme rohkem kui poole sajandi…
-
Mulle teadmata turbulentsi tõttu Toomas Jüriado uskumatult harivaid loodussaateid raadios enam ei kuule nagu kusagil ei näe ka aastatetaguseid filme.
Toomas Jüriado peaks oma saadete valikprogrammi CD-le siirdama, need on seda väärt.
-
Nii Riho Unt kui Rao Heidmets on teada-tuntud tegijad, kelle uudisloomingut uudistades võib tahtmatultki tekkida soove näha seoseid nende varasemate filmidega, et saada aru, kas tegijad on oma uute teostega leidnud uusi teeotsi, suundi või mitte.
Muidugi, eriti Undi puhul tuleb silmas pidada mitte ainult „Lilile” eelnenud loomingu mahtu, vaid ka sisulist kihilisust. Ta on teinud nii painavalt süngeid („Hing sees”) kui ka lärmakalt lõbusaid („Kapsapea”) filme.…
-
Miks lähevad meile hinge antiiktükid „Oidipus“, „Elektra”, „Orestes”, „Philoktetes” ja mis need kõik olid? Kas sõnumi pärast? Kas teema pärast? Muidugi on isa- ja ematapmislugudel, intsestitragöödiatel, poegvendade ja tütarõdede sigitamisel tänaselegi päevale üht-teist öelda (mõeldagu Austria keldriperverdile), kuid olulisem on tegevuse kaudu täpselt kujutatud karakter.
Lähemgi minevikukujutus püsib meile arusaadav ainult tegelaste karakteri tabamise puhul.
Võtame näiteks kolhoseerimise aja. Kui partorg oleks kriipsujuku, lendaks ta koos oma parteiga…
-
Kui Michael Mann lavastas 1995. aastal filmi „Heat” (“Kuumus”), kaasas ta peaosadesse Al Pacino ja Robert De Niro, kaks XX sajandi nimekamat itaalia taustaga ameerika filminäitlejat. Siis räägiti sellest kui sündmusest, mis kirjutatakse suurte tähtedega filmiajalukku – seda enam, et need ikoonilaadsed staarid kohtuvad ses filmis omavahel vaid ühes stseenis. Nüüd, 13 aastat hiljem, kui need samad kaks näitlejat mängivad üksteise kõrval peaaegu kogu filmi, ei…
-
Saksa ohvitser, ilmetu ja julm nagu nõukogude aja filmides, pakub talle pärast väikest järelemõtlemist püstoli ühe kuuliga. Lase oma kapten maha ja sa oled vaba. Mees teebki seda kõvasti tõmmeldes. Jäetakse ellu, aga ta ei pannud tähele, et sakslased mineerisid sadama. Plahvatus ja järgmine kord kohtume mehega juba kusagil mere ääres, kust segamini löödud ja külmas vees ligunenud madruse veavad elule tagasi mungad.
Järgmise, kogu filmi põhiosa…
