-
Kindlasti on nende sarmi võimendanud vennaliku koostöö kuvand, nagu üldse on ju paaris töötanud teadlaste, loojate ja ühiskonnategelaste ümber eriline aura. Grimmide pärandit pühendunumalt uurinud panevad südamele, et vennad olid erinevad inimesed ja neid tuleks nimetada tingimata eraldi: Jacob Grimm ja Wilhelm Grimm. Aastase vanusevahega, lapsena koos õppinud, koos eluteed otsinud, olid nad noorest peast sõlminud lepingu alati kokku hoida, kuid ilmutasid siiski igas töös –…
-
1997. aastal said ise Liivist märgituks. Sinu luuletus „Armastus” pälvis 1965. aastal asutatud ja 1970. – 1984. aastani varjusurmas olnud Juhan Liivi nimelise luuleauhinna. „Armastusel” on olnud pretsedenditu saatus: see on tõlgitud praeguseks kaheksakümnesse maailmakeelde! Tõenäoliselt on tegemist ainsa eesti kirjandusteosega – sest iga luuletus on võetav teosena – , millel seesugune levik. Kas seda „äramärgitust” võib võtta ka tee algusena Liivi enda elu ja loomingu…
-
Tõnu Nooritsa suurepärastele fotodele andis kirjastaja Tiit Pruuli mahitusel vormi Andres Herkel, kel oli kripeldavast võlatundest õpetaja vastu valmimas mälestuslugu (tänuvõlakiri), mis tahtis avaldamist. Nõnda saigi teoks Tiibetit ja Eestit ühendav raamat, kus on kandev osa pildil, kuid ka tekst ei jää kuidagi alla, sest sule on haaranud raskekahurvägi. Sisuliselt on tegemist XIV dalai-laama Tenzin Gjatso kolme Eesti-visiidi pildipäevikuga, millele lisavad vürtsi Linnart Mälli Tšetšeenia-visiidi jäädvustused…
-
Teiseks võtab Cioran sõna kõigi ideoloogiate, teooriate ja ühiskonnaõpetuste vastu. Need on domineerimise ja teistest ülekõnelemise vahendid. Ja imperialism mõtlemises on lõpuks niisama halb kui imperialism poliitikas. Tark ei vaja autoriteete ega elu mõtestavaid süsteeme. Need on sisutud, alusetud, õigustamatud. Just sellisele lammutustööle keskendub „Lagunemise lühikursus”, mis sisaldab enam-vähem terviklikke lühiesseesid. Sündimise vastu sihitud sajatused viimati ilmunud raamatus on veelgi minimalistlikumad.
Lakoonilisus teeb relvituks. Kuidas vaielda aforismidega?…
-
Cioran ise õigustab hiljem kirjutatud teose miniatuurset vormi selgitusega: „kui loobuda lürismist, muutub lehekülje täiskirjutamine katsumuseks” (lk 20). Ta lisab, et: „olles küll tõotanud mitte kunagi patustada püha lakoonilisuse vastu, jään ma ikka sõnade leeri, ja kuigi mind veetleb vaikus, ei julge ma sinna siseneda, luusin vaid ta ümber” (lk 229). Ciorani stiil, nagu ka Tõnu Õnnepalu tõlge, on „Sündimise ebaõnnes” keeleliselt ökonoomne, elegantne ja selge;…
-
Kui tihti sa üldse Eestisse satud ja kui palju sa ennast kursis hoiad siinse kultuurielu ja poliitikaga toimuvaga? Kui palju oled seotud hispaania kirjandusringidega ning milliseid Ibeeria poolsaare autoreid meelsasti loed?
Viimati käisin Eestis 2008. aastal. Ausalt öeldes ei hoia ma juba aastaid kuigi valvsalt silma peal Eesti kultuurielul, kuid loen siiski netist Sirpi, Loomingut ja Vikerkaart. Paraku ei ole kõik artiklid seal saadaval ja seetõttu jääb…
-
Siinkohal soovitus lõpeb. Järgneb selgitus.
Andrei Ivanovi puhul pole eksimist karta. Ta ise eksib oma raamatus nõnda meeleheitlikult, reisides ühes Hanumaniga Eesti ja Taani eksitavates ruumides, et viies eksija enam mängu ei mahu. Sa kas lähed ja eksid sisse sellesse pilti, mida Ivanov maalib/pritsib/joonistab/plätserdab, või jätad end mängust välja. Mis asi see on, mida Ivanov kirjutab, mina ei tea. On see mälestused või reisijutt, romaan või autobiograafia,…
-
Minategelane Adam Cruz (New Yorgist nagu Justin Petronegi) hängib nädalakese geneetikakonverentsil Montrealis. Vahib naisi ja unistab seksist. Nukrutseb surnud ekskallimale mõeldes ja üritab serva teha pannkoogirestorani uskliku ettekandjaga, kes on ka ülikooli abiõppejõud. Olulisem on küll Adami lõputu sisemonoloog ja võitlus onanismiobsessiooniga ja lõputu seksipaine, mille vallandab iga teine mööduv naine. Kõik on ju tore ja südamlik ja sellistest asjadest tahab inimene ikka lugeda, kuidas elatakse…
-
Sauter oma ootamatu, pealtnäha toorevõitu ja otsese jutustamislaadiga on meie kirjandust mõjutanud kindlasti rohkem, kui pealtnäha paistab, selle jälgede ajamises on ainet mitmele kirjandusloolasele. Küll on tema külge haagitud varast Kerttu Rakket ja Kaur Kenderit, omad voorused mõlemal. Üks kõige omanäolisemaid on kahtlemata olnud Mihkel Samarüütel, aga võib-olla eksisteerib see suhe ainult minu maailmas. Nii mõnedki Samarüütli jutud on ainulaadsed salvestused noorema põlvkonna hängijatest, neist tahaks…
-
Seisukohaga, et suur romaan ei saa olla tajukirjandus, tuleb nõusse jääda; see, kas ja kuidas vahetu kogemus seguneb kujutlusvõime, empaatia, unenäolise ja teadvustamatuga, võtab erinevate autorite loomingus aga nii mitmesuguseid vorme, et selle määratlemiseks vaid ühte telge rakendada tundub mõnigi kord keeruline.
Kalle Käsper esines laiahaardelise ning asjatundliku ettekandega, mis käsitles suure romaani eripära ja selle loomiseks vajalikke tingimusi. Paari aasta ja paarikümne tegelasega suurt romaani ei…
