-
Elvi, minu teada oled põline tallinlane, nüüd olen kuulnud, et väga tähtsal kohal on su elus olnud ka Raplamaa. Kuidas oled Raplamaaga seotud?
Sündisin Viljandis, ema oli eesti keele ja võimlemise õpetaja, isa raudteeametnik. Elust Viljandist ma midagi ei mäleta, sest kui olin kaheaastane, kolis meie pere Tallinnasse. Kasvasin üles Tallinnas. Elasime Juurdeveo tänavas, hiljem ka Lasnamäel, kuna Juurdeveo tänava maja sai 9. märtsil pommitabamuse. Koolis käisin…
-
Oleme harjunud meelitatult kuulma ja kõnelema eesti naiste iseäralisest ilust-võlust. Ent mõelgem, millise kihava kvantumi salapäraseid ja saatuslikke naisi on maailmale ja iseendale sigitanud Venemaa! Muusade, armukeste ja abikaasadena. Lääne-Euroopa avangardistid ei saanud vene naisteta üldse hakkama. Olgu Picasso või Léger või Dalí või Aragon või etc. Modiglianil oli Pariisis suhe verinoore Anna Ahmatovaga. Jne.
Muidugi sattus nende erutavate naisolevuste sekka vampe, kes ühitasid oma seksuaalihalused…
-
Veeretades oma värskes raamatus „Flandria päevik” mõtet, et kas minna Pariisi või mitte, leiab Tõnu Õnnepalu: „Sellest läheks meel kurvaks, hakkaks sellest kunagisest endast, kes Pariisi „õnne otsima” tuli (milline kohutav kultuuriklišee!), natuke nagu kahju” (lk 322). Kas siin kõlab tahtmatugi kriitika Anton Nigovi ja „Harjutuste” suunas? Ei tea. Igatahes, klišeid Õnnepalu kardab, on nende suhtes valvas, juba raamatu alguses: „Aga miski ei tööta kultuuris kindlamini…
-
Ma seisan uksel ja vaatan läbi tuules kanduvate tolmupilvede sinnapoole, kus, nagu mulle öeldi, on veel maharaiumata metsa. Eile sõitsin ma läbi miilide ulatuses laiuvate kännustike ja söestunud lõkkejäänuste paigas, kus 1956. aastal oli kõige imelisem mets, mida ma kunagi näinud olen – nüüd täiesti hävitatud. Inimesed peavad sööma. Nad peavad saama kütet.
Loode-Zimbabwe 80ndate aastate alguses. Olen külas sõbral, kes oli ühes Londoni koolis õpetaja.…
-
1.
Olle Lauli pseudonüümi all ilmunud „Niguliste õpilased” räägib viiesaja kolmekümne viiel leheküljel iseenesest võrdlemisi lihtsa, kuid seda kaasahaaravama allakäiguloo, mille keskmes inimesed, kes ei oska hakata oma eluga peale mitte midagi muud kui seda raisata ja hävitada. Elus, mille sisu on äärmuslikkuseni määratud karjääriredelil tõuklemisest ning materiaalsete hüvede nautimisest, muutuvad inimsuhted sisuliselt võimatuks ning hetkenaudingu nimel ollakse valmis purustama enam-vähem kõik, mis võiks vähegi midagi väärt…
-
Kaootiline argisus, argine kaos
„Niguliste õpilaste” maailm on igatahes argine, kusjuures maist inetust on paari lisakraadiga võimendatud, kohati lausa ärritusefektini. Lugu on pilguheit inimestele, kes pelgalt longivad kuidagimoodi läbi elu, leidmata mingit mõistlikku pidet või püsivust, kelle elu kogu oma mahlakusega on justkui surnud ring, juhuslik liikumine tühjas ruumis, sihtides vaid ebamäärasust ja ei mingit konkretiseeritud olevikku või tulevikku. Viibitakse aina kaootilistes hetkedes, kusjuures päris mängleva kergusega…
-
Tammsaare auhind anti välja teist korda. Esimene laureaat oli Andrus Kivirähk oma romaaniga „Rehepapp”. Nüüd pärjati Indrek Harglat. Millega Hargla žürii ära võlus?
Žürii võlumiseks on parim nõks heade raamatute kirjutamine. Ja viimase viie aasta sees kirjutas Indrek Hargla neid kohe päris mitu. Nii viljakat viisaastakut juhtub kirjaniku elus üsna harva. Ning tundus, et nimelt neil aastatel kirjutatu ähvardab jääda üsna oluliseks ka siis, kui vaatame Hargla…
-
Viimasel ajal on Sirbi veergudel olnud juttu Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali žanripreemiate määramise süsteemist. Sellel teemal on sõna võtnud Krista Kaer oma konverentsil „Paabeli raamatukogu” peetud ettekandes, mis ilmus artiklina Sirbis (11. I), kui ka Tiit Hennoste artiklis „Raamatumüük ja kirjandusauhinnad” (Sirp 18. jaanuar 2008). Mõlemat kirjutist seob ühine paatos: teadmine eesti kirjanduspreemiatest ei jõua lugejateni, see tähendab nendeni, kelle nimel mäng käib. Hennostel on ka konkreetne…
-
Kuid tundub, et põhiline probleem peitub asjaolus, kus kirjanduse ja muu kultuurilise praktika auhindamisse siseneb praeguses ühiskonnas domineeriv mõtestamismudel, mis on orienteeritud sotsiaalsele edukusele, karjäärile. Auhinnad kujutavad endast igati sobivat kanalit, kuhu sellisel vertikaalsel mõtteviisil kerge imbuda. Kui nominatsiooni tajutakse pigem kaotuse, ilmajäämise kui võiduna, näitab, et sedasi mõtleja on omandanud praeguse valitseva sotsiaal-poliitilise mõtlemise. Oluline on võit, mitte osavõtt, osavõtja on kaotuse puhul justkui ebaõnnestuja.
Naljakas…
-
Kirjaniku ja arsti Vaino Vahingu seni ilmunud päevaraamatud jagunevad kahte köitesse, kuhu killustatud aastad 1968–1984 Tartus ja mujal. Lisaks on ilmunud Mati Unti fokuseeriv „Noor Unt” (LR 2004), kuhu koondatud kirju ja tähelepanekuid 1970. aastate alguse Tartust. Lihtsa inimese keeles võiks kogu seda tekstilaama, mis veerand sajandi jooksul jaotatud sadade koolivihikute vahele, nimetada päevikuteks. Aga isegi päevik, nagu iga muugi žanr, on küllalt komplitseeritud, oma siiretega…
