-
Mingis mõttes peaks selliselt loodav kirjandus olema intelligentsele lugejale soodne: see justkui ergutab viimase meeli ning kui mitte loogilise mõtlemise võimet, siis fantaasiat vahest küll. Samal ajal loob ta ka petliku mulje kõige sobivusest kõigega. Ometi kehtib ka kirjanduses läbiproovitud tõde, et õunte ja hobuste liitmine ei anna tulemuseks toole, vaid sürrealismi või absurdi. Viimased on aga kunsti- ja kirjandusnähtused, millel on kunsti- ja kirjandusloos olnud…
-
Ei juhtu just kuigi tihti, et mõni katalaani praegune kirjandusteos saab rahvusvaheliselt nõnda tunnustavat tähelepanu kui Albert Sánchez Piñoli (s 1965) „Külm nahk” (2002). Seda üllatavamana see asjaolu tundub, et tegemist on autori esikromaaniga. Enne seda oli Albert Sánchez Piñol avaldanud ühe satiirilise essee ja lühijuttude kogumiku. „Külm nahk”, mis on tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning pärjatud ka auhindadega, märgib kavandatava triloogia (teine osa ilmus 2005)…
-
Mitmeid aastaid on mind painanud mõte, miks ei ole eestlased end raamatu kaudu osanud nähtavaks ja tuntuks teha, kuigi peame end juba mitu sajandit raamaturahvaks.
Põigates ajalukku, teame et eestikeelse raamatu algus on pärit Euroopa võõrkeelsest kultuurist ja saanud sealt ka mõjutusi, kuna selleaegsed haritlased olid koolitust saanud just selles, võõrkeelses kultuuriruumis. Kuni XIX sajandi keskpaigani kirjutasid, trükkisid ja levitasid eestlastele määratud lugemisvara peamiselt saksa päritolu pastorid…
-
Aivar Põldvee oli seitse aastat tagasi veendunud, et rahuldava piiblitõlke ajaloo kirjutamine algallikaid kasutamata ei ole senise uurimistöö taseme juures võimalik. Olen sellega täiesti päri. Ta pakkus, et esimeseks sammuks võiks olla „mahuka teaduslikult kommenteeritud allikapublikatsioonide sarja algatamine, et teha tulevastele uurijatele kättesaadavaks meie kultuuriloo algallikad” (KK 2000, nr 4, lk 281 ja 288).
Uuel sajandil ongi pilt paranenud. Eesti Ajalooarhiiv üllitas 2003. aastal Tartus asuvate dokumentide…
-
Nüüd ilmunud „O Dorpat, urbs addictissima musis. . . .Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet” on seega mitmes mõttes nii märguanne kadunud aegadest kui ka teatav manifestatsioon klassikalise filoloogia taastuvatest positsioonidest tänapäeva Eestis ja Tartus.
Kurat, muusad ja Ouroboros
Võimsad teosed on tihti nii vägevad, et neid lugedes hakkab mingi kummaline tunne. Mäletan, kuidas sattusin kord teoloogiaüliõpilasena vestlema ühe elukunstnikust kursusekaaslasega (tollane Kaarli kiriku kojamees, hilisem peapiiskopi assistent) Ü. Valgu teosest…
-
Lundáni loomingut on inspireerinud suuremad ja väiksemad eeskujud Aristotelesest (“Luulekunstist”) Pentti Saarikoski ja Quentin Tarantinoni ja rõhutatakse, et tema töödele eelnesid alati põhjalikud taustauuringud. Lisaks taustauuringutele ja süvenemisele räägitakse Lundániga seoses südametunnistusest ja vastutusest. Lundán pidas oluliseks kunstniku vastutust ühiskonna ees, teatri ees: “Teatril peavad olema eetilised lähtekohad. Tulge elevandiluutornidest alla!” Koos oma sõbra ja võitluskaaslase Juha Lehtolaga kirjutas ta teatrijuhtidele avaliku kirja, mille avaldas Teatterilehtti…
-
Eva Toulouze: Viimane sinu ERMi sarjas avaldatud raamat „Muutused ja meeleheide: põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel” räägib vastupanust. See pole sinu teadustöös uus teema, tegelikult käsitleb seda problemaatikat juba „Kazõmi sõda” (2002). Kuidas sa üleüldse kaua salastatud teema peale tulid?
1991. aastal rändasime praeguse Viljandi kultuuriakadeemia direktori Anzori Barkalaja, Indrek Raudsepa ja veel peotäie sõpradega Lääne-Siberis. Ootamatult hakkas nii üks kui teine handi vestluskaaslane rääkima…
-
Mall Hiiemäe artiklite kogumik „Sõnajalg jaaniööl”, mis nägi sel aastal Ilmamaa kirjastuse „Eesti mõtteloo” sarja 73. raamatuna trükivalgust, on loetav ja huvitav valik neist kirjatöödest, mis hiljutise juubilari laiemalt tuntud raamatute kõrval muidu marginaalseks jääda ähvardaksid. Neist laiemalt tuntutest olgu nimetatud ennekõike läbi 1980. ja 1990. aastate ilmunud ning kohe märgilise tähenduse omandanud „Eesti rahvakalendri” köited, erialateadlaste seas aga loomulikult ka tähelepanuväärne „Kodavere pajatused” (1978), samuti…
-
Kohal on Mordvamaa üks kõige huvitavamaid luuletajaid Vassili Krigin, kes annab ka endast palju noorematele silmad ette. Tema luuletusi on varem ilmunud kogumikus „Suvepäev” ja nüüd omaette raamatus „Abistan Sisyphost”.
Udmurdimaa on esindatud kõige suurema kirjanike seltskonnaga, aga udmurdi kirjandus on läbi aegade olnud idasoomeugrilaste seas kõige huvitavam. Praegust keskealiste seltskonda, kes nimetavad end etnofuturistideks, esindab Pjotr Zahharov. Tema eestikeelne kogu „Kolmanda silma avanemine” ilmus möödunud aastal.…
-
Olen varem tõlkinud ka kolm raamatut ungari luulet (Rab, Csoóri, Kányádi). Soome keelest olen tõlkinud vaid mõned luuletused kogumikku „Kuum öö”.
Venemaa soome-ugri luule puhul tahan esile tõsta mitmeid asju Esiteks on see luule valdavalt soe ja inimlik. Vähe on sellist destruktiivsust, mida nii sageli võib kohata läänes. Ja hoopis puudub perverssus, millega mõned siin-seal püüavad lugejaid ehmatada – või neile meeldida, nagu nad vist näivad arvavat.
Läbi…
