-
Kalju Kruusa mõned aastad tagasi tollases TPÜ puhvetis etlemas. ERAKOGU
nii. tsitres. aga oota: mis kuupäev täna on? kümnes oli
esmaspäev, täna on neljapäev. kümme, seitseteist,
kaheksateist, üheksateist, kakskümmend. kahekümnes
juuli.
täna olen kuulnud silksutamist ja solksutamist puudest,
teekannu kohinat ja vihma rabinat ja sabinat. kuulnud
olen ka magava inimese nohinat ja norinat tagatoas. aga
inimest ennast ei ole. käinud isegi ja tymmanud kardina
eest. myelnud, et mis…
-
H. Chr. Andersen, Peer Õnneseen. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 11-12. Tõlkinud Anu Saluäär. H. Chr. Andersen, Pöial-Liisi. Taani Kultuuriinstituut ja Eesti Rahvusraamatukogu, 2005. Tõlkinud Hardi Tiidus, illustratsioonid Viktor Aleksejev.
Hans Christian Andersen polnud ei väga piinatud ega tunnustuseta-mõistmiseta jäänud geenius. Juba eluajal öeldi talle, et oma muinasjuttude läbi saab ta surematuks.
Taani muinasjutumeister esindas sellist inimtüüpi, kellele oli vastuvõtmatu igasugune kavaldamine armastuses. Jäägitult armunud, ei olnud ta võimeline…
-
Luuletusi endeid on nii paremaid kui kehvemaid. Näiteks üks nigelamaid:
Aroomis küps sõnnik,
maitses mustade marjade
küps külluslikkus.
(pealkiri: Gabriel Meffre Laurus Côtes-du-Rhône)
Aga leidub ka taolisi antoloogiakandidaate:
Aroom eeterlik,
selles raske tärpentiin ja bensiin,
maalõhn.
Maitse rikkalik, õline, magusapoolne,
selles mett, mandleid, leiba ja rosinaid.
(Riesling Altenberg de Bergheim Vieilles Vignes)
Mulle meeldis ka see:
Aroomis mineraalne märg kivi
ja lillelõhna. Maitse
täidlane ja mahlakas,
värske. Pehmes ja
täidlases stiilis Chablis.
(Domaine William Fevre Chablis)
Iga luuletuse lõppu on autor lisanud ühe numbri. Neid…
-
Prantsuse le vice on Robert?i ja Larousse?i sõnastikus määratletud kui loomulik kalduvus halvale/halbusele. Kuid üheks tähenduseks on ka ohjeldamatus. Huvitav on märkida, et pahe sünonüümiks pakutakse ka pattu (le péché).
Eesti keelekasutuses seostub pahe ehk rohkem profaansega, patt aga viib mõtted kirikule. Pahe oleks justkui midagi süütumat, kergekaalulisemat kui patt. Ons pahe üks patu alaliike, esinemisvorme? 1997. aasta piiblitõlkes esineb sõna pahe küllalt harva, olulisemaks kirjakohaks…
-
punasis võrksukis, sarlakpunase suuga
peent prantsuse veini rüüpav riieteta
Jõuluingel; pääsesin korraks
Paradiisist; Jumalisa oleks mind
vaid oma voodis hoidnud, aga ma lipsasin
läbi väravaprao (valvur vist magas).
Ja kõlgutan nüüd jalgu
su kesklinnakorteri külmal aknalaual.
Keriks su kaissu end, kui voodis
vähkred ja pärast päevatööd
painajaid näed, kuid pisut veel
pelgan. Aga ei kao.
Ma olen su Jõuluingel; isegi jaanuaris,
veebruaris ja märtsis tahaksin olla su
Jõuluingel, ja ma ei tuleks iialgi
niisama. Spetsiaalselt sinu jaoks
kisuksin kõvasti kinni…
-
22. MAI 1949
Tuli mees kergel sammul
mööda savist põlluteed,
tagaaetu.
Päeva silm läks järve looja.
Teadvus voolas sängis igavikulises,
tumedas.
Huuled liibusid armsama huulile,
klaarilt hõõgus kehade kokkupuutekoht.
Une luud pühkis tasaseks hirmude jäljed,
jälgede ülesvõtmise hirmu.
Tuuline, haljas koitis kevadpäev,
põhjas tundeline mälestus.
Tuli metsavend kergel,
läheb raskel sammul.
Ristteel rukki vahel
raiub räme hääl:
ruki verh!
Konevalang ?
(ja James Forrestal hüppab
haigla aknast välja, hirmust kaame:
bol?evikud on juba Ameerikas!)
Ööliblika lend.
Kaselatva langeb täht.
Laanerüpes sõnajalgade all
istub muldonniürikute juurde
romantiline…
-
Bertha von Suttner, sündinud krahvinna Kinsky, oli oma kaasajal haritum ning teistsugune kui tema sookaaslased ning rikkus tihti tolleaegse ühiskonna reegleid ja tavasid. Range kloostrikooli asemel kasvatasid teda guvernandid, tänu millele puutus ta varakult kokku kirjandusega, võttis laulu- ja klaveritunde ning õppis saksa keele kõrval selgeks prantsuse, inglise ja itaalia keele. 30aastaselt, olles kaugelt üle tollase abiellumisea, otsustas ta armastusabielu, mitte materiaalselt kindlustatud suhte kasuks.
Kõiki tavasid…
-
Loomulikult oli Masing geniaalne kuju, ent hiljutine telefilm, kus mõned kunagised jüngrid üritasid plekise ja vastuvaidlemist mittesalliva häälega vihjata, et tegu oli hoopis tulnukaga, mõjus koomiliselt. Ka mõtlikud pilukil silmadega targutavad luuletajad ei suutnud jätta poosetamata kaamera ees oma ülilihtsa jutuga. Vaid Ave Alavainu ei häbenenud meenutada ühiseid kärakapanemisi maestroga. Ja õigesti tegi, sest Masinguga pole mõtet võidu joosta, kui midagi sisulist öelda ei ole. Sellepärast…
-
Kui lugesin Loomingust paari Saksamaa reisi peatükki, siis lootsin palju ja ootasin, et millal ometi saaks kõike lugeda. Väga värvikas ja paljulubav algus. Õhinaga ma seda ka lugema asusin ja siis tekkis korraga paus, polnud tahtmist edasi lugeda. Ma pole kunagi armastanud paranoialisi raamatuid või esoteerilisi paikapanemisi. Nüüd aga on mul käes korraga teos, mis on suhteliselt ladusalt kirjutatud, haaravgi, aga täis kummalist ängistust ja kibestumist.…
-
Ma tahan nüüd, et sa kujutaksid ennast ette kinosaali.
Kujuta ette, kuidas sa istud pehmes punases superkino toolis, käe all liitrine tops punase sildiga jooki. Tuled seintel on ära kustutatud, sa lükkad piletikontsu oma tagataskusse ja vaatad ekraanile. Seanss hakkab pihta.
Sinises jopes tüse poiss, kes sinu kõrval laiutab, lülitab välja oma vilkuva telefoni. Pimeduses näed sa ainult valget lina. Sinna peale mõtle minu jutu nimi.…
