-
Jälle on käes üks sünnipäev: Eesti Vabariik saab 87aastaseks. Vabariigi aastapäev! Ikka seesama nõukogudevastane kalendaarsus, mida nii või teisiti, vaikselt või valjusti tähistati ka siis, kui Vabariik ise oli olemas vaid n-ö virtuaalses vormis. Nüüd on see aga tõeline pidu paraadi, banketi ja presidendikõnega. Meie kirjanduslik kolikamber sellesse õhkkonda nagu ei sobikski. Ometi ? koliseb kolikambriski igat sorti unustatut, mille abil eesti kirjamehed läbi aegade riikluse,…
-
Elas Kadrioru lossis
2004. aasta oktoobris kohtus Hellar Grabbi Kadriorus Vilde muuseumis oma lugejatega, keda oli kohale tulnud rohkearvuline pere. Kuna kohtumine toimus Vilde kortermuuseumis, siis esitasid lugejad talle massiliselt küsimusi Kadrioru kirjandusmaastiku kohta. Siis vastaski Grabbi, et kuna ta elas enne sõda Kadrioru lossis, siis oli kohalik rahvas talle väga tuttav. Hellar suhtles Tammsaare poja Erikuga ja nii juhtuski, et kuulus kirjanik tegi talle pai. Rohkem…
-
Põhjalik läbiotsimine minu töökohal kultuuriministeeriumis (just neil tundidel, mil pidin osalema aastaid ette valmistatud Balti raamatumessi avamisel), ülekuulamised Toompuiestee maja kõledates anonüümsetes ruumides tihedate ribakardinate taga, süüdistused kriminaalkuriteos, meelitused ja ähvardused, et ma võtaksin süü vabatahtlikult omaks. Oli ootamatu ja kujuteldamatu, et midagi niisugust võib juhtuda. Aastal 2004 ja Eesti Vabariigis. Minu kuritegu (kriminaalkuritegu, nagu mulle püüti keerulises ja mulle arusaamatus juriidilises terminoloogias selgeks teha) oli…
-
Selle poeemiga on mul kummalisel kombel oma suhe. Sattusin seda kunagi originaalis lugema ja mõtlesin, et kui aeg edeneb, siis ma tõlgin selle. Muidugi on aeg edenenud ja ma ei ole õppinud veel nii hästi luuletama, et võiksin niisama vabalt riimida ning niisama valusalt ja kogenult kirjutada. Mu mäletamist mööda oli tegu viimase asjaga, mis Wilde üldse kirjutas. Ja teadlikult siis või mitte ? aga tal…
-
Oscar Wilde, ESSEED. READINGI VANGLA BALLAAD. Tõlkinud Krista Kaer. Varrak, 2005. 334 lk.
Nõukaajal keskkoolis käies tundusid Wilde ja ta austajad mulle kui üks kari paaviane ? sellised puhevil tolad. Salmikufraasid jäävad salmikufraasideks, olgu need kui tahes sädelevad. Snoobid on Wilde?i küljes olnud kui kaanid, muutes kontekstiväliseks peenrahaks ta jultunumadki mõttekehastused ning paradoksid. Wilde?i on imetud ohtrasti ja sageli nõnda, et on haihtunud igasugune kõike enda…
-
Nii juhtus see ka Eestimaal. Eesti keelgi on eesti keelteks tehtud. Meie kirjanduse kolikambris on lademes materjali ka meie tänase eestikeelsuse kui teatava lingvistika kohta. 1872. aastal fikseeris C. R. Linnutaja (Jakobson) oma näidendis ?Arthur ja Anna ehk Vana ja uue aja inimesed? eestikeelsuse kui lingvistilise probleemi. Nimetatu näitemängu kolmanda järgu kümnendas etenduses tungib aga üks tegelastest, sulane Tõnn suure kolinaga mõisahärra Arthur von Adelsteini korterisse…
-
Teine, Bertolt Brecht, on juba problemaatilisem nähtus. Meenutame kas või ühtainust tema luule motiivi: Lenin. Kui nii Jaan Krossi kui minu Lenini-värsse on täiesti võimalik seletada kui katset selle mehe (idealiseeritud) kuju esiletõstmisega kuidagi kritiseerida tema järeletulija (paljastatud) isikukultust, siis Brechtile niisugust taotlust küll kuidagi omistada ei saa. Isegi siis, kui mõni ärksam kommunismisõbralik kirjanik pärast 1937. aasta võltsprotsesse oma Stalini-usust loobus, pidas ta selle säilitamist…
-
Jan Rahman, kuidas elavad võro separatistid ja terroristid, lendureid juba koolitate?
Jan Rahman: Ma tiiä-i. Ma ei koolita.
P. J.: Aga vaja olõss koolitada, jah?
Jan R.: Ma ei tunnõq üttegi lendurit, või mis nääq olliq. Terroristõ kah ei tunnõq. Või-olla na elasse kongi muial.
P. J.: Arvada Talinan.
Olavi Ruitlane, kuidas ja kuhu su sisemine kotkas lendab?
Olavi Ruitlane: Ma kannan oma sisemist kotkast täpselt sinna kaasa, kus mul…
-
Elas kord üks laps, kellele meeldis klotsidega mängida. Eriti meeldisid talle klotsid, mille peal olid kirjatähed ? igaühe peal üks. Ükskord, kui guvernant tegi lapsele järjekordset prantsuse keele etteütlust, mis seekord sisaldas ka suurmeeste nimesid, jõudis järg Jacques Prévert?ini. Ja täiesti juhuslikult reastas inimhakatis klotsid nii, et kokku tuli hoopis Pervert. Kogemata, täiesti kogemata. See laps oli kahtlemata väga andekas. See laps oli paljastanud Jacques?i saladuse.…
-
Antoloogiad, igasugused massiivsed kogutud teosed äratavad minus võõrastust. Nende tihtipeale pidulik süngus meenutab Père-Lachaise?i surnuaias raamatukogu kartoteegi sarnast kiviplaatseina, mille sahtleid asustab põrm. Antoloogiates aimub alati murelikku pingutust olla lõpuni õiglane ja ajalooliselt adekvaatne. Nad on vajalikud ja väärtuslikud teatmeteostena, aga naudingut pakuvad harva.
Seda võluvamad on pisut isepäisemad, asjatundlikult, ent mänguliselt koostatud kogumikud, mis just tänu subjektiivsusele omavad erilist isikupära, kus liidetavate summa sõltub sageli järjekorrast…
