-
Teine, Bertolt Brecht, on juba problemaatilisem nähtus. Meenutame kas või ühtainust tema luule motiivi: Lenin. Kui nii Jaan Krossi kui minu Lenini-värsse on täiesti võimalik seletada kui katset selle mehe (idealiseeritud) kuju esiletõstmisega kuidagi kritiseerida tema järeletulija (paljastatud) isikukultust, siis Brechtile niisugust taotlust küll kuidagi omistada ei saa. Isegi siis, kui mõni ärksam kommunismisõbralik kirjanik pärast 1937. aasta võltsprotsesse oma Stalini-usust loobus, pidas ta selle säilitamist…
-
Eks igas valdkonnas ole nii, et on paremaid ja halvemaid asju. Kirjandus pole erand. Raskusi tekitabki see, et peab jääma adekvaatseks teose hilisemal analüüsimisel. Tagasihoidlikumalt öeldes, mõne mitte meeltmööda raamatu puhul ei saa siiski laskuda allapoole kriitika taset ning arutult sõimata, kuigi võib tekkida säärane tung.
Niisiis, pädevalt arutleda ja rääkida asjast nii, nagu on, on vastumeelsuse korral keerukas kunsttükk.
Tammeveski teos võiks ?anri poolest olla n-ö meestekas.…
-
Kross tõusis parnassile 1950ndate lõpul luuletajana. Tema nimi seostus Eestis tollal meeli köitnud vabavärsi-heitlusega: vabavärss on vaba värss, ja Krossist sai vabaduse lipukandja. Kusjuures kõnesolev vabadus oli vastavalt tollasele globaalsele trendile marksistlik ? kui tunnetatud paratamatus. Krossi vabaduse-sõnum kulmineerus luulekogus ?Kivist viiulid? (1964), mis, kuigi praegu kolikambris, kuulub eestikeelsuse kaalukamate tekstide hulka. Raamat oli/on euroopalikus mõttes vasakpoolne, kohalikus kontekstis aga n-ö positiivselt parteiline, sest poetiseeris NLKP…
-
Kuigi on kurdetud, et möödunud aastal ilmus eesti autoritelt vähe tähelepanuväärseid teoseid (põhjendatakse romaanivõistlusega, et kõik asjad seal), võib siiski leida mitmeid lugemisväärseid algupärandeid. Aasta lõpus jõudis lettidele kollaste kaantega jutukogu ?Sekeldaja päevad?. Autoriks mitmekülgne Tartu intellektuaal Berk Vaher.
Jutte lugedes ilmnes, et Vaher pole üksnes autor, vaid mitmetes lugudes ka peategelane. Kirjaniku alter ego on üsnagi tajutav. Ühest küljest on see nauditav, teisalt aga pisut häiriv.…
-
Jaan Oksal, nii kurb kui see ka pole, kulus eesti kirjandusklassikuks saamiseks sada aastat. See pole pikk aeg mitte ainult inimelu, vaid ka kaanoni seisukohalt ? eesti kirjanduse eluea seisukohalt on see aga lihtsalt üle mõistuse pikk aeg. Nüüd igatahes on Oks kanoniseeritud ja (lühikese aja jooksul juba teise Ilmamaa poolt välja antud raamatuga) võimalik ?pühaku? elulooga tutvust teha.
Kui eelmisse raamatusse ?Otsija metsas? oli koondatud Oksa…
-
Hoiatus: kogu alljärgnev arvustus võib olla ülekohtune. Sest tehniliselt võttes taanduvad kõik ?Vabakäiguvangi? metatasandi probleemid ühele sõnale, isegi liitsõna ühele osale. Selleks sõnaks on ?romaan? ning see kuulub liitsõnasse ?dokumentaalromaan?. Kas oleks teost võimalik ette kujutada ilma selle sõnata? Teoreetiliselt küll. Praktiliselt paraku mitte. Tegu on ometi raamatu alapealkirjaga.
Ent just romaan ei ole ?Vabakäiguvang? kohe mitte. Ütleb ju Kruus isegi: ?Minu ülesandeks on jäänud reastada dokumente,…
-
Meie siiski, olles võtnud tutvuda tolle eellooga, tohime ühtaegu imestada: mispärast on piirdutud ainult ebavõrdsuse taunimisega? Saame lugeda protestivaimust kantud küsimusi ja ebamäärast laadi mõistaandmisi, kuid pole autorit, kes selgitaks ebavõrdsuse ilmumise põhjusi. Froissart kuulutab oma XIV sajandi pimedikust, et olukord ei lähe Inglismaal paremaks, kuni kõik pole muudetud ühiseks, kuid tal pole mõtteski peatuda eraomanduse ilmumislool. Ju siis seda küsimust peeti liiga keeruliseks.
Kuid midagi…
-
Isand Haug ja emand Viires väljasõidul.
Toomas Haug, Troojamäe tõotus. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2004. 456 lk.
Paks raamat! Aga mitte paberiraiskaja, mille igale leheküljele on trükitud üks luulerida, vaid ausalt täidetud. Toomas Haug kuulub kirjutajate keskmise põlvkonna seas (noorematest rääkimata) nende väheste hulka, kes on suutnud vastu seista ?aja käsule? muudkui toota tekste, mis on mõeldud leheveergudel ühekordseks tarbimiseks. Mitte et nende seas poleks suurvaime,…
-
Meie siiski, olles võtnud tutvuda tolle eellooga, tohime ühtaegu imestada: mispärast on piirdutud ainult ebavõrdsuse taunimisega? Saame lugeda protestivaimust kantud küsimusi ja ebamäärast laadi mõistaandmisi, kuid pole autorit, kes selgitaks ebavõrdsuse ilmumise põhjusi. Froissart kuulutab oma XIV sajandi pimedikust, et olukord ei lähe Inglismaal paremaks, kuni kõik pole muudetud ühiseks, kuid tal pole mõtteski peatuda eraomanduse ilmumislool. Ju siis seda küsimust peeti liiga keeruliseks.
Kuid midagi…
-
Koda nimetab olulise oluliseks. Kui ?maja? on füüsika, siis ?koda? on metafüüsika. Koda on identiteet, maja on ainult varandus. Need eestlased, kes Iirimaal jõulukalkuneid kitkuvad/katkuvad ja Soomes soomlasi tohterdavad, saavad küll maja, kuid kas ka koja? Ent tuleme nüüd asja juurde.
Maja kui mõõtme, kui mõõtühiku, kui väärtuse meisterdas eestlaste jaoks iseäranis selgeks Jakob Pärn (1843 ? 1916), meie juhtiv jakobsoniaan, st 500-kroonise Carl Robert Jakobsoni…
