
Kui Mare Vint ka enam ühtegi pilti rohkem teha ei võta, on ta juba meile kinkinud küllusliku ja erakordselt hõrgu kunstiterviku.

Saan aru kuraatorite taotlusest keskenduda sõnale, sest sõna ühendab kõiki inimesi, kas või seaduste ja õigusemõistmise kaudu, aga oleksin tahtnud saada rohkem tajukogemusi.
Pärnu fotofestivalil võib taas sedastada, et fotokunst on kujunenud konservatiivsest meediumist üüratute võimalustega silmapiiri taha ulatuvate fraktaalsete piiridega universumiks.

Alles sajand tagasi oli betoon unistuste ja progressi materjal, kuid nüüd oleme jõudnud sinnani, et moodne ühiskond on valanud enesele betoonist sarkofaagi.

Hilkka Hiiop: „Lõppotsust ei rajata materjaliuuringutele, vaja on ka kunstiteadlase konossöörlikku pilku ja stiilianalüüsi, arhiiviandmeid ja (kunsti)ajaloolist üldpilti.“

Vaevalt see nüüd nii mõeldud oli, kuid „Arkaadia“ ja „Tuleb ise“ haakuvad hästi. Arsi näitusi võib vaadelda omalaadse maastikuorienteerumisena.

Liina Siibi Hobusepea näitus on arusaadav eesti publikule, aga see läheb korda ka ükskõik millisest rahvusest fotokunstnikule.

Mandy Barker: „Suurtootjad peaksid unustama kasumi ja mõtlema selle peale, milliseid esemeid ja milleks vaja on. Kui ei toodeta, siis ka ei tarbita.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.