XX sajandi alguses idüllilise Tuusula järve äärde koondunud loomeinimesed kaitsesid oma liberaalseid ideaale, uuendades loomevallas soome kultuuri.

Muuseum on nagu kaitstud pind, kus valikud on juba tehtud, külastaja ülesanne on valikuid hinnata, seedida ja järele proovida, aga see pole kaos või geriljasõda, vaid institutsioon.

Soome kuldaja kunstnike Venny Soldan-Brofeldti ja Eero Järnefelti Adamson-Ericu muuseumi näituse valik ja esitusviis on sedavõrd teistsugune, et seda käiakse vaatamas ka Soomest.

Ajalugu tehes on Eesti Kunstimuuseum alati ise olnud ajalooliste sündmuste embuses, ei parem ega halvem oma publikust ja valitsusest, ikka nendega ühes paadis.

Bita Razavi näitus on pannud kõnelema ideoloogia hääle, mis suure aplusega on asunud mineviku kallale, paljastades sealjuures iseenda.

Kuraator Anu Allikvee on teinud Rõude kogust suurepärase valiku ja kujundaja Mari Kurismaa mahutanud rikkaliku materjali hiilgavalt väikesele pinnale.
Tõnis Vindi õpetused olid infopaketid, mis aegamööda ja õigeaegselt avanesid, tuues nähtavale midagi, mida maailm vajab ning mis tema õpilasi edasi liikuma innustas.
Jan van Boeckel: „Kunst peaks olema reaalainete õpetamise lahutamatu osa, mitte vaid tordikaunistus, sest kunsti varal saab ebakindlast maailmast avarama ja täielikuma pildi.“

Delikaatsete, tundlike teemade avalikkuse ette toomisega kaasneb suur vastutus. Jyri Pitkänen ja Eveliina Talvitie on sellega väga hästi hakkama saanud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.