-
Inga Heamägi on nüüd Eestis teine tõsimeelne ikoonimaalija Mall Nukke kõrval. Kui Mall Nukke looritab ikoonikunsti kaanonitega muret oleviku ja tuleviku pärast, ikoon on tema iroonia tööriist, siis Inga Heamägi väljendab ikoonistiiliga sellist sisu nagu kristlikud ikoonid. See ei ole tema isikustiil, vaid vorm näitusele „Lokulauad”. Ta loomingut läbivad elujaatus ja kergus, ta on võimeline kasutama vanema kunsti eeskujusid lihtsalt ja veenvalt. Kui Inga Heamägi on…
-
Kuid see on lõputu spekulatsioon, arutelu sisu on kahes küsimuses, mille esitavad endale muuseumitöötajad, konservaatorid ja koguhoidjad ning kunstnikud. Kohati need küsimused isegi kattuvad, puudutades kunstikogu/kunstiteose füüsilise ja ruumilise säilitamise võimalusi. Ruumikitsikus on enamasti mõlemal mureks, kuid eriti kunstnike kodudes. „Kus hoida teoseid, mida ei ole ära ostetud, antud või kingitud?” on küsimus, mille esitavad endale kunstnikud. Kunstnikul on oht uppuda oma loomingusse, see hakkab ahistama…
-
1920ndate alguse kultuurielule iseloomulikult tekivad suurema süsteemi sees väiksed avangardse mõtlemisega „laborid”, nagu Tarapita kirjanduse- ja Eesti Kunstnikkude Rühm kunstiväljal. Tolleaegses teatris oli aga radikaalseks märgiks iseõppijate ja entusiastide vabatrupp Hommikteater. Selle juhti Aggio Bachmanni iseloomustab suur avatus ja üldine huvi kaasaegse vene-saksa teatri vastu. Bachmann püüdles kunstiteatri, loominguliste piiranguteta katsemaastiku poole, mida iseloomustab aktiivne kontakteerumine aktuaalsete teemadega. Hommikteatri algselt küllalt ebamäärane suunitlus üldinimlikule humanismile sai…
-
Tegelikult teebki jäärapäine nüüdistrendide eiramine Eesti ehtekunsti rahvusvahelisel kunstiväljal nii atraktiivseks ja osutab selle nüüdisaegsuse paradoksaalsele kvaliteedile. Kui ehtekunstnik Tanel Veenre vaatleb paari Müncheni näitust, teeb ta tähelepaneku, et „vaikse veendumusega toanurgas oma lossi ehitades võid ühtäkki leida end keskpõrandalt”. Väidetavalt kirjutab Veenre ajaloolise emailikunsti näitusest, kuid on kindel, et ta kirjeldab ka seda, mida taotleb Eesti ehtekunstnike grupp, kuhu ta isegi kuulub.
Tuleb tõdeda, et rahvusvaheline…
-
Kas nägite ohtu, et olete lõpuks silmitsi töödega, kus on lihtsalt esemeid üksteise otsa kuhjatud? Kunsti- ja käsitööpoed on tulvil ülekuhjatud dekooriga ehetest ja esemetest, mis on valmistatud kokku kogutud asjadest. Kas ja kuidas saite seda vältida?
Taolisi töid küll pakuti, kuid me ei valinud ühtegi neist näitusele. Väljapanekul on mitmeid töid, millel on taoline iseloom, kuid nende teostega käib alati kaasas mingi lugu, mis küündib kaugemale,…
-
Kuna žürii esimees Mumoki peakuraator Rainer Fuchs naasis eelmise nädala keskel pärast Henkeli auhinna pidulikku üleandmist alanud puhkuselt, siis vastab ta nüüd Sirbi küsimustele.
Miks langes tänavune valik just Marge Monkole? Kuidas iseloomustate tema loomingut: millised on selle tugevaimad küljed?
Rainer Fuchs: Marge Monko tööd olid iseäranis veenvad, sest ta on töötanud oma kontseptsiooni kallal õige pikka aega. Keskendudes sotsialismilt kapitalismile ülemineku sotsiaalsete muutuste analüüsile, peegeldab ta väga…
-
Probleem on aga selles, et nende nn kriitikute ja minu isiklik nüüdiskunsti valdkonna kogemus lähevad suuresti lahku. Just viimase viie aasta jooksul on esile kerkinud uus põlvkond omanäolisi ja professionaalseid kunstnikke. Nendele, kes regulaarselt näitustel käivad, ei saa selline asi märkamatuks jääda. Jah, aeg-ajalt on ka nõrku ja mittemidagiütlevaid näitusi, aga viletsaid teoseid tuleb ette ka kirjanduse, muusika ja tarbekunsti valdkonnas. Väide, et kaasaegne kunst peab…
-
Kui sa võrdled seda mõne oma teise projekti lõpufaasiga, kasvõi Tallinna-vaadete seeriaga, kas siis oli sama tunne – ikka ei ole veel valmis, midagi on puudu – või on see midagi, mis kuulub ruumis püsivamana jääva monumentaalmaali juurde?
T. S.: Usun, et see iseloomustab pigem mind. Alati jääb tunne, et ei ole sada protsenti valmis. Seni olen tegutsenud galeriinäituse sissetöötatud formaadis: teen maalid, fotod, viin galeriisse, tekitan…
-
Kunstiharidusest veel niipalju, et käisin füsioterapeudi juures protseduuridel. Ta ilmselt teadis, kes ma olen, ja rääkis eneseirooniliselt lugu, kuidas tema tütar pidi kirjutama koolis essee Kazimir Malevitšist koos piltidega. Ema skaneeris töö juures pildid sisse ja vabandas, et kõik tulid ilusti välja, ainult viimane läks untsu: see, kus oli ainult must ja valge. Kustutas siis selle ära. „Oehh,” oli tütar ohanud, „see on ju Malevitši kõige…
-
Mingit läbivat joont või ühtset temaatikat on näitusel esindatud kunstnike puhul raske leida. On nii praeguse aja teemadega haakuvaid kui pigem maali enese kvaliteetidesse süvenevaid kunstnikke, on abstraktset kunsti ja hüperrealismi, suuri ja väikesi maale. Suure saali pearuumi võtavad enda alla Kaspars Brambergs ja Ritums Ivanovs. Neist esimesele kuuluvad kaks suureformaadilist abstraktset maastikku, mille loomiseks on kunstnik värvi kõrval kasutanud puitu, mulda, marmortolmu, liiva ja muud.…
