-
3.
Siin võib kohe osutada ühele väga üldisele valupunktile kogu loovtööstuses: kellele on minul, usaldaval kultuuritarbijal, kaevata, kui mind solvatakse alandava kõnetusega? Kus on tarbijakaitse, kui loen raamatu kaanelt, et tegu on „läbinägeliku kokkuvõttega ajastu põhitendentsidest”, aga seest leian hunniku ajakirjanduslikke klišeesid? Kuhu on mul pöörduda, kui mind kutsutakse galeriisse, kuid seal on hoopis midagi muud, kui kutsudes lubati? Kuhu pöörduda? Kardetavasti ainult ümber ja mujale. Mitu…
-
Kas tegutsesite meeskonnana või oli teil sisekujundaja?
Eelmisest aastast oli meeles hea koostöö Argo Peeveriga, kes tegi ka seekordse ruumilise lahenduse. Kujunduse ja tööde installeerimise eest hoolitsesid Neeme Külm ja Jaana Jüris, kes on asutanud näituste kujundamisteenust pakkuva ühisfirma Valge Kuup, suure töö, nagu igal aastal, tegi ära Reimo Võsa-Tangsoo. Kokku oli meid seinte ehitamise, installeerimise, näituse montaaži juures päris suur hulk inimesi pluss veel kõikvõimalikud eeltööd,…
-
Kahekordse pimehindamise läbinud konverentsiettekanded olid valitud katma võimalikult laia teemade ringi, meetodeid, lähenemisi ja positsioone. Temaatiliselt ulatusid ettekanded Peroni kingitustest lastele (Mora Bendesk), rootsi modernismist Dehli saatkonna näitel (Denise Hagström) ja briti sõjajärgsest tänavamööblist (Ellie Herring) itaalia radikaalide ja hollandi kontseptualistide kõrvutamise (Guy Keulemans) ja mitmete brasiilia graafilise disaini käsitlusteni. Üks enim huvi pakkunud probleeme oli nn rahvusliku disaini küsimus, mis näis olevat eriti aktuaalne Brasiilias…
-
Anneli Randla ettekanne „Mai Lumiste kunstiajaloo ja restaureerimise vahel” juhatas tasakaalustatult sisse Lumiste mitmekülgsesse uurijanatuuri ja laia tegutsemisvälja.
Konverentsi töörühm nentis juba kutse väljasaatmisel: „[—] seni oleme jätnud suurema tähelepanuta perioodi, mis tegelikult hõlmab poole meie eriala ajaloost – Nõukogude Eesti. Eriti puudutab see kesk- ja uusaja kunsti uurimist ja restaureerimispraktikat”. Selle mõjuväli ulatub aga tänaste uurijate ja mälestiste kaitsjateni. Seetõttu arutletigi peaaegu kõikides ettekannetes toonaste uurimismeetodite…
-
Näituse plakatil ning kataloogi kaanel silmitseb meid altkulmu terava pilguga kotkas – ehe „Kuldne nokk” (1986). Usun, et tõesti ei leidu paremat tööd, mis oleks justkui Metsa loomingu üldistus või kokkuvõte. Kotka suled ja nokk küütlevad, tema pilk ja hiilgus tekitavad aukartust ja kõhedust. See ei ole mingi kohmetu, armas suursilm, nagu „Varesepoeg” (1984, hõbe, kuld, räni, pärlmutter, klaassilm, korall) või keegi meist, lihtsurelikest. Temas on…
-
U. P.: Ameerikas seevastu suhtutakse tarbekunsti märksa vabamalt: pole tähtis, mis materjali kasutatakse, kunstiväärtuslikkus tuleneb ideest.
K. K.: Selles mõttes on hea näide meie kooli vilistlane, praegu USAs elav keraamik Sergei Issupov: tema tööd on kõrge kunstilise taseme tõttu kollektsionääride hulgas väga hinnatud. Tema kunst ongi skulptuur – väikesemõõduline ja savist. Iselugu on aga pika keraamikatraditsiooniga idamaadel, kus seoses teejoomiskultuuriga suhtutakse ka tarbenõusse teisiti.
U. P.: Puupõletuses valminud…
-
Käsitletavad teemad ning esinejad olid väga huvitavad, kuid kahjuks ei jõudnud kõigest osa võtta. Meeldejäävamaiks pean vestlust Irena Popiašviliga (Thbilisi Riikliku Kunstiakadeemia direktor, tunnustatud kuraator ning New Yorgi Newman Popiashvili galerii juht). Thbilisi Riiklik Kunstiakadeemia oli ühtlasi esindatud ka messil, mis kinnitas veelgi Irena Popiašvili kõnes esile toodud raskuspunkte noorte kunstnike toetamisest kunstiturule liikumisel, samuti kinnitasid seda ka sealsed kunstikogujad. Teiseks huvitavaks esinejaks oli Bjorn Geldhof,…
-
Näituse ülesehitust võib vaadelda iseloomulikuna ka Ojaveri varasema loomingu kontekstis. Esiteks on paariliste teema kunstniku loomingule väga omane: sageli tekivad tema teostele paarilised juhuslikult ning astuvad siis teineteisega dialoogi või lausa konflikti. Veelgi konkreetsemalt võib aga peegeldumise motiivi käsitleda samas ruumis 1993. aastal toimunud Sorosi kaasaegse kunsti keskuse aastanäituse „Aine-aineta” raames loodud kohaspetsiifilise installatsiooni „Nišš. Image” kaudu. Installatsiooniga tõlgendas ta Kunstihoone välisfassaadi niššides paiknevaid skulptuure „Töö”…
-
Kui ühiskonna hierarhiline mudel enam ei toimi, võib proovida semiootilist. Semiootikud näevad kultuuri kui veekogu: kõik, mis veekogusse lasta, tuleb varem või hiljem mingil kujul tagasi. Hanno Soans iseloomustab olukorda kaasaegses kunstis mahlaka ingliskeelse väljendiga, mille võiks ümber sõnastada nii: justkui oleks jäätis ventilaatorisse lennanud (EE 4. X). Juttu on teosest, mida osa meediast ja publikust vägisi eesti nüüdiskunsti ristiisaks upitab. Ja ka seekord, kui kirjutatakse…
-
Kuidas esitab Maripuu oma töödes neid nüüdisühiskonna vastuolusid? Teadvuse sisu pole kunagi võimalik keeles (ka kunstivahendite keeles) täpselt edasi anda, s.t et sõnad ütlevad kas vähem, kui inimene öelda tahab, või rohkem, sõltudes ka vastuvõtja seostest. Palju sõltub sellest, kuidas tahame ja soovime tema loomingut tõlgendada. Kuid kas tema töödes on ka midagi sellist, mis need tõlgendused esile kutsub? Viiest sinise neoonvalguslambi alla riiulile asetatud kolmeliitrisest…
