-
Dadaistist „klassik” inspireerijana
Kuivõrd nii ajaloolises, geograafilises kui kunstiajaloolises plaanis on tegemist üsna eklektilise valikuga, siis kerkib vaatajal paratamatult küsimus valikuprintsiipide ning näituse eri osi ja autoreid ühendavate motiivide või positsioonide kohta. Hannah Höchi kunsti, mida meie kunstihuviline tunneb seni ilmunud eestikeelsete kunstiajalugude kallaku tõttu suhteliselt vähe, hakati taasavastama ja hindama pärast II maailmasõda. Esmalt sai see teoks tema kodukultuuris, saksa kultuuriruumis, kus järk-järgult kujunes välja…
-
Aarne Maripuu tegi ettepaneku püstitada Kärdlasse Marie Underi büst. Tõin marmori salakaubana. Idee oli tol ajal provokatiivne: Marie Under oli ju taunitud pagulane! Mingil põhjusel büsti siis ei püstitatud, kuigi tegin kolm kipsportreed. Kaks tükki on tänini alles. Sellel konkursil tuligi mõte võtta valgest marmorist Marie Underi vorm mälu järgi – oli ta ju Siuru-aegsetel nooruspõlve piltidel valge paleuslik kuju!
Linnapildiga pole probleemi: Eesti vajab ammu tumedatele…
-
Materjalile orienteerituse asemel keskenduti sümpoosionil vormile, kuid ökonoomsuse mõttes kasutasid kõik kunstnikud puitu, vahtpolüstürooli ja makrofleksi. „Lühikese ajaga suured teosed lühikeseks ajaks,” põhjendas kuraator Jevgeni Zolotko materjalivalikut. Valminud teostest on vormilises mõttes kõige klassikalisemad Ahti Seppeti „Katik” ja Gleb Netšvolodovi „Submarinus Yellows Vulgaris”. Seppeti puhul on raske üldistavalt rääkida talle omasest vormist, küll aga torkab silma kujundi pinna läbitöötatus, mis seekord seisneb krohvitud pinnale geomeetriliste jooniste kandmises.…
-
Eestis ei ole kunstivälja iseloomustamisel scene’i mõistet eriti kasutatud, iseäranis värskelt mõjub see Tartu puhul. Scene tähendab eelkõige isetekkelisust, altpoolt tulevat aktivismi, olemuselt heterogeense seltskonna olemasolu ja motiveeritud koostööd. See on pigem kommunikatiivne subkultuur kui akadeemilisest traditsioonist tõukuv koolkond, olemise ja olemisviisi lahutamatu ühtsus. Kuidas peaks üks scene suhestuma kaasaegse kapitalismi ja sotsiaalmajandusliku olukorraga, seal funktsioneerima ja ennast seal kehtestama? Läänemaailmas on kuhjaga näiteid, kuidas sellised scene’id…
-
Antropoloogidele on hästi teada „endogaamia” mõiste, mis tähendab, et ühe grupi liikmed abielluvad ainult oma grupi siseselt. Kes loetakse grupi liikmeks, varieerub, kuid lihtsaim defineerija on meie-tunne: omad on need, kes oleme meie. Osaliselt on selle näituse puhul tegemist endogaamse nähtusega – omadelt omadele. Sisenaljad, ristviitamised, oma mõistestik ning keel – kõik see on esindatud. Eriti selgelt tuleb see esile Johannes Säre kolme fotoga seerias: ta ei…
-
Kõige eredamaks näiteks võib tuua kriitikutele raskusi tekitanud Rauno Thomas Mossi töö „Mein Kampf” („Minu võitlus”). Kriitikud pidid teksti kirjutamisel leppima ainult töö kavandiga. Siiski läks Mossi tõlkest palju kaduma ka teistel põhjustel. Kriitika oli tema puhul liiga ettevaatlik, sellest ei tekkinud mõistmisele iseloomulikku küllastustunnet, mida pakkus kunstnik oma vestluses. Mida hakata peale kunstnikuga, kellel on ülihea tehniline arsenal ja kes valdab semiootikat, ent distantseerib end…
-
Kunst ju vajab uude kogemissfääri paigutamist! Samas tekib aga küsimus, kas teksti reaalne kohalolu annab kunstile ka midagi juurde? Kas tekstid on näitusega komplimenteerivas suhtes või hakkavad seda hoopis lämmatama? Kunstimaja juhataja Indrek Grigori roosades toonides arvamuse kohaselt pakub see kunstnikule võimaluse saada vahetut vastukaja. See on loomulikult teretulnud ettevõtmine: kunstikriitika tikub päevalehtede kultuurilehekülgedel draama-, kirjandus- ja filmikriitika varju jääma, kunstnikele vastukaja saamise ja kriitikutele vastukaja…
-
Olen üsna veendunud, et kuigi teised kuraatorid oleksid teinud teistsuguse valiku või õigemini oleksid nende rõhuasetused olnud ilmselt teistsugused, on see näitus vajalik samm nõukogude naise idee ja selle visuaalse väljenduse demoniseerimisest vabastamisel (kasutades kuraator Katrin Kivimaa väljendust). Isegi praeguses käibepruugis ei tähenda nõukogude naine pelgalt negatiivset, sootut, hoolitsemata välimusega töökangelast, vaid ka endaga hakkama saavat tugevat naist. Vahest näituse kohta vaid üks tähelepanek: niipea kui…
-
Üleliigsest loobumisega on saavutatud täiuslik tasakaal. Kunstnikul on õnnestunud jätta taiesesse palju avarust ja värsket õhku. Pehmema meeleolu suunas kalduvad tööd „Ta ärkab Sinus endas” (2010) ja „Läinud ta ongi” (2010). Esimene neist paistab silma teatava õrnuse ja sensuaalsusega ning teine viib oma pehmete, pilvi meenutavate vormidega mõtted barokkstiilis kirikute trompe l’oeil’dele ning sealtkaudu religioossetele teemadele. Hoopis teistsuguse, isegi veidi naljaka mulje jätab teos „Karune silmapilk”…
-
Kui lugeda kuraator Katrin Pere tundelist kontseptsiooni, mis kutsub oma teosesse suhtuma kui pojasse, keda saadetakse sõjateele, siis tekibki kiusatus tõlgendada tekstiilikunsti feministlikust vaatepunktist. Seda enam, et Kunstihoones avati parasjagu 1920ndate saksa dadaismi klassiku Hannah Höchi (1889–1978) fotokollaažide näitus, millega koos eksponeeritakse feministlikus võtmes ka eesti kunstnike (Silvia Jõgeveri, Valve Janovi, Helju Sarnet Zaurami jt) teoseid.
Näituse kontseptsioon tuletab meelde, et kudumine, põimimine, õmblemine, tikkimine, värvide sobitamine, riidelappide…
