-
Mai lõpunädalal toimus Palmse mõisas tavapärase turistliku tegevuse kõrval veel midagi: 20. – 27. maini peeti just seal rahvusvaheline põlisrahvaste kultuurifestival “Põhjataeva peegeldused”. Festivali peeti teist korda, mõlemal korral mõisas ning mõlemal korral oli selle taga Fenno-Ugria Asutus ning eelkõige festivali algataja ja vedaja Kersti Sepper. Mõis oli küll teine: möödunud aastal oli festivali kodu Sagadis ning graafika pandi välja Viinistus. Kuid idee ning toimumispaigast kasvanud…
-
Siis suundus ta tööle Pärnu Sütevaka kooli kunstiosakonda, mille tulemusena tekkis lõppkokkuvõttes Nongrata koolkond ja nn Edela-Eesti anarhism kui kunstistiil. Rahutule hingele oli aga sellest veel vähe: nüüd, vanuigi astus ta kunstiakadeemia magistrantuuri, vaatamata sellele, et sama hästi võiks ta oma kogemustega olla seal ka õppejõud. Ilmselt on see ealine eripära ja vajadus turvalisuse järele, et eluaeg alternatiivina elanud mehel tuli tahtmine ametlikus haridussüsteemis oma võimed…
-
Tanel Saar: Pole midagi teha, suur hulk Non Grata taustaga inimesi on kolinud Tallinna või elab seal juba pikemat aega. Üks eesmärke on pakkuda loomingulist keskkonda, eriti noortele. Mõni vanem kunstnik võib kolida metsa ja teha seal kunsti oma elukogemusele toetudes, aga noored kaovad toetava vaimse ruumi puududes ära. Non Grata ei ole kuhugi kolinud, see on lihtsalt üks filiaal.
Sandra Jõgeva: Tallinnas on tegelikult vähe galeriisid,…
-
On huvitav jälgida, mis on tänase Venemaa kultuuriruumi olulised ja tähtsamad komponendid, mille abil või toetusel tekib rahva uus identiteet. Teoreetiliselt on vähemalt kaks võimalust: kas analüüsida minevikku või luua minevikku eirates uued väärtused. Paistab, et Venemaa ühiskond on valinud esimese võimaluse.
Mälu on keeruline psüühiline protsess, mis võimaldab salvestada informatsiooni ja vajadusel lugeda mälust välja. Vaimselt terve inimese mäluprotsess ei katke. Mälu tagasitulek on võimalik vaid…
-
Noore pärnograafi mõlemad pupillid on tõmbunud sügavale silmakoobastesse, jättes nähtavale vaid väikesed helkivad pilud, millest lõõmab intellektuaalse põrgupiina punakat kuma. “Appi,” ahastab ta äkki käsi pea külge haakides, et kolp äratundmisest ei lõhkeks. “Nüüd ongi Pärn – sovetiajastu tuntuim karikaturist, ENSV populaarkultuuri ikoon ja pärjatud animarežissöör tehtud lisaks Suureks Kunstnikuks! Oh häda, oli seda nüüd vaja!” Nojah, ka maailmakuulus USA filmitegija David Lynch viljeleb nii maali,…
-
Juba neljakümne viiendat aastat järjest saavad igal kevadel Itaalia linnas Bolognas kokku lasteraamatukirjastajad üle maailma. Ja mitte ainult kirjastajad, see on ka autorite, illustraatorite, trükkalite, raamatumüüjate, autoriõiguste alal tegutsejate, tele- ja filmiprodutsentide kohtumispaik. Väike armas Bologna linn on neid inimesi messi ajal täis, hotellid broneeritakse järgmiseks aastaks kohe pärast messi lõppemist, kui järgmise aeg täpselt teada. Jaanuaris broneerima hakanuna saime oma nördimuseks kohad väga kaugele, sõna…
-
Üks paik Euroopas, 40 000 elanikuga kaksiklinn Idar-Oberstein Nahe jõe orus Saksa-Prantsuse piiri ääres on Euroopa vääriskivi pealinn. Oma struktuuri poolest sobiks Eesti vasteks ehk Põlva: asub eiteakus mägede vahel ja elu venib aegluubis.
Siiski, on terve kunstivaldkond, mille seisukohalt Idar-Oberstein on midagi rohkemat kui lihtsalt linnake: see on ehtekunstnike, vääriskivikaupmeeste ja -lihvijate Meka, “ülemkivi” linn, nagu nimigi ütleb. Linna ajalugu ulatub XI sajandisse, kust pärinevad esimesed…
-
Ka minu vanaema oli ideaalne, mistõttu siinkirjutajal on väga vahetu suhe antud teemaga. Üllatuseks avastasin, et Slavoj Žižek on kirjutanud, et ei tohiks arvata, nagu oleks kõige intiimsemate tunnete ülekanne ja väljaspoole-paigutamine omane nn primitiivsetele arengujärkudele. Žižek tõi näiteks teleseriaalide taustanaeru. Naerjaid peab Žižek elavaks antiigiks, klassikaliste tragöödiate koori vasteks. Kuigi kunstniku vanaema ei salli vägivalda, mida näidatakse Ameerika action-filmides, armastab ta kummalisel kombel vaadata poksi.…
-
Ennast tõsiselt võttev sõjavägi elab saladuses. Päevakajaline militaarkroonika allub tsensuurile ja teeb suitsukatet värbamispropagandale. Kuidas saada aimu elust sõjaväes, kui seal teeninud ei ole? Abikaasad Rõklin-Altšuk-Mihhail-Anna ehk RAMA kirjutavad oma jalutuskäigust 1997. aasta alguses Ida-Preisimaa metsades, kus nad sattusid ootamatult endise Nõukogude armee sõjaväebaasi. Nad kirjeldavad seda kui hilisnõukoguliku sõjalise olme muuseumi, mille objekte dokumenteerib Anna Altšuki fotoseeria.
“Sõjaväebaasi territoorium oli jaotatud kolmeks tsooniks: sõjaliseks, juhtiv-ideoloogiliseks…
-
Avamisele tulnud inimeste hulka polnud võimalik ette prognoosida. Näitusesaal sai rahvast pilgeni täis ja suurem sumin vaibus alles siis, kui väljapanek avatuks kuulutati. Kunstiakadeemias õppeülesandena valminud rõivamudelite värvikast esitlusest said osa ka moemaja endised töötajad: kahe juhtkonna esindajad, kunstnikud, moekonsultandid, konstruktorid, õmblejad ja mannekeenid.
Ehkki leidus ka neid, kes kahtlesid selles, et 1950ndate moeloomingust inspiratsiooni saanud elegantse rõivakollektsiooni teostamiseks olid moemagistrandid Marit Ilison, Lilli Jahilo, Margit…
