-
Eesti kunstimaailm tb sind Eesti Kunstiakadeemia e-meedia keskuse juhataja ning e-meedia kunstnike ühingu aktiivse liikmena, loomulikult ka intrigeeriva feministlikult mõtleva meediakunstnikuna. Nüüd oled oma elu ja töö sidunud Graziga. Millist sorti institutsioon on Grazi meediakunsti labor, galerii või midagi muud? Kuidas see toimib?
Medienkunstlabor (www.medienkunstlabor.at) on loodud suurprojekti “Graz – kultuuripeallinn 2003” raames. Sajaruutmeetrine labor asub Grazi kuulsa kunstimaja Friendly Alien tänavakorrusel arhitektuuriajalooliselt säilitamist väärivas osas. Publiku…
-
Rakvere staadioni tribüüni katus.
Arhitekt Andres Kask, konstruktor
Randväli & Karema AS,
ehitaja FKSM AS. Foto: Arne Maasik.
Näitus “Teras arhitektuuris” disaini- ja arhitektuurigaleriis 21. III – 5. IV. Näituse on korraldanud Eesti Teraskonstruktsiooniühing, fotode autor ja kujundaja Arne Maasik.
Fotonäitust analüüsida on tähenduste mitmekihilisuse tõttu huvitav, aga ka keeruline. Konnotatsioonidest tulvil meedium meelitab kasutama eri koolkondade tõlgendusviise. Meenuvad Baudrillard’i simulatsioonid jaBarthes’i läbipaistvus, Derrida dekonstruktivism ja Mulvey visuaalne…
-
Tanja Muravskaja näitusel “Positsioonid” on käsitluse all rahvustunde ja patriotismi küsimused, sümbolina on kasutatud Eesti lippu. Teemapüstitus on tõeliselt üllatav. Kui tänased noored kunstnikud käsitlevadki rahvuslikkuse probleeme, siis peamiselt negatiivselt positsioonilt ning Eesti lippu kasutati kunstis aktiivsemalt viimati 1990ndatel, kui kõik rähklesime iseseisvumisjärgse trauma identiteedikriisis. Meedias käib rahvusliku diskursuse pendel tänaseni päris hoogsa amplituudiga, kuid Muravskajal ei ole Eesti lipp kaugeltki mitte negatiivne sümbol (vähemalt näituse…
-
Kaader filmist “Armulaud”.
Jaan Toomiku näitus Kumus 7. III – 20. V.
Toomiku videoväljapaneku esmatunnus on, et Toomik seekord tegelasena ei osale. Toomik on teatavasti kunstnik, kes saavutas rahvusvahelise edu psühhiaatrilise diskursuse strateegilise ärakasutajana. Seega pole uudis, et Toomiku näitusel kohtume valdavalt vastutusvõimetute tegelastega, kes on häälestunud ettenägematuks käitumiseks ja kelle provokatiivseid samme seome ligipääsuga meile kättesaamatuks jäävale alternatiivsusele.
Toomiku video-performance’ite üleminek dokumentaal- ja mängufilmi formaadile kõneleb performance’ile…
-
Mõlemat dokumentaalvideot võib käsitleda kui omamoodi leidobjekte. Ei sekkumist, ei lavastuslikkust, ei mingit põhjust kahtlustada kunstilisi ambitsioone, mis argielu teatri performatiivset kulgu häiriksid – lühiühendus teistmoodi tegelikkusega põhineb kaamera vaikival kohalolul. Eriti selge on see “Jutlustaja” puhul. Dokumentaalne formaat on juba iseenesest ühene kinnitus, et selle näituse teemapüstitusi ei saa taandada Toomiku enese eksirännakuile metafüüsilise ballastiga koormatud fantaasiamaailmas. Kuid et Toomik erinevalt paljudest teistest videokunstnikest ei…
-
Airi Triisberg Rael Artel
Noorte kunstnike biennaali kuraator Rael Artel ja vabakutseline kunstiteadlane Airi Triisberg istuvad ühe Tallinna kesklinna kõrghoone katusekorrusel tugitoolis ning vaatavad horisondile. Just on lõppenud esimene üritus sarjast “Public Preparation”, lokaalsusele, kultuurilisele koostööle ja transnatsionaalsele praktikale keskendatud seminar “Translocal Express”. Nad räägivad “Public Preparation’i” projektist, selle ideelisest vundamendist ja sisulistest valikutest.
Airi Triisberg: Enne kui üldse saame hakata tutvustama “Public Preparation’i” projekti, peaks natuke rääkima…
-
Noorte kunstnike biennaali esimene “Portfolio Café” toimus veebruarikuisel pealelõunal Eesti Kunstiakadeemia aulas, sellega püüti natukenegi korvata kunstnike-kuraatorite professionaalse suhtlemise auku. Tagasiside on nii osalejate kui EKA poolt olnud väga hea. Kardan, et oleks ülim lollus jätta selline üritus regulaarseks muutmata, regulaarsena peaks ka plussid selgemalt välja tulema.
“Portfolio Café” korraldamiseks valisin kõige delikaatsema viisi, kuidas panna noor kunstnik ja professionaal omavahel kõige vabamalt suhtlema. Nimelt ei toimunud…
-
Üllatavalt mitmed kunstihuvilised on olnud imestunud Tõnis Vindi ja Ki wa ühtepanemise üle. Eks nende kahe mehe imagod pealiskaudsel vaatamisel justkui (liiga) palju erinegi. Aga ikkagi pealiskaudsel ja justkui. Sest tegelikult on mõlemal rohkem või vähem varjatud ambitsioon olla juht, õpetaja, eeskuju, giid, grupijuht. Aga kahjuks või õnneks ei kavatse ma nende taotluste õnge minna.
Tõnis Vint on arhetüüpne guru. Müüdiudustel 1960ndatel alustanud mees, kes on üle…
-
Ave Teeääre ja Kertu Ehala. Ajupesu.
2007. Segatehnika. teet malsroos
Graafikute otsekui üksmeelselt vallandunud tööhoog avaldub tulemuste kõrges tasemes.
Näitus “Eduard Wiiralti kunstiauhind 2007” rahvusraamatukogus kuni 30. III.
Võõrsil rännates ja siis tagasi Tallinna naastes vaatan mõnikord endale kui kadunud pojale: tekib piinav ebamugavustunne meie ühise võimetuse pärast hinnata küllalt kõrgelt omapärast ja kõrgetasemelist eesti kultuuri. Mõnede rahvaste pillav jõukus ja nende loojaisikute sellest tulenev vabadus ning vaimustunud töötahe sunnivad…
-
Selliseid tekste lugedes tekib küsimus, kas tõesti elame kunstikääbikute ajal või on suurt ja surematut rahvuslikku narratiivi ihkav kriitikupositsioon midagi, mis ei suuda tähendusrikkalt hõlvata kaasaja kultuuripildis toimuvat? Kas kriitikud, kes kurdavad suure kunsti puudumise üle, kuulutavad meile tõtt või, suutmata kujunenud kultuuritegelikkust haarata, üritavad õukonnakunsti (ka nõukaaegse tsensorite poolt valitsetud kunstiruumi) kriteeriume rakendada millegi suhtes, mille suhtes seda võib-olla rakendada ei saa? Kas on mõtet…
