-
Eestisse on jõudnud maailmanimi, kunstnik, kelle tööd tähistavad Põhja-Euroopa sümboolset sammu keskajast uusaega, kes ?tõlkis? piiblitekstid kaasaja inimesele mõistetavasse ja haaravasse pildikeelde, saavutas graafikuna seninägematu tehnilise meisterlikkuse ning ühendas oma reiside, humanistliku inimesekäsitluse ja antiigihõnguliste vormiotsingutega Euroopa kunsti ?siin ja sealpool Alpe?.
Ajend
Näituse ajend, organisatoorika- ja rahamasina käima lükanud jõud, mis tõi Eestisse suurepärase valiku Düreri graafikaloomingust, on tagasihoidlike mõõtudega maalitahvel ?Ristija Johannes?.…
-
Dürer tegi 1521. aastal akvarelliga koloreeritud seepia-sulejoonistuse kuuest Liivimaa naisest (kahel lehel on daatum ja kunstniku monogramm). Need kolm kostüümijoonistust jäid Düreri pärandisse, sest ta ei teinud neid kellegi tellimusel, vaid oma huvist. Puu- ja vasegravüüride vahendusel on need tegelikult ammugi kostüümikogumike (Trachtenbilder) veergudel tuntud. Läbi sajandite talurahvast, linnakodanikke ja ülikuid kujutanud kogumikes alustati vahel isegi Rooma keisritega, sageli lisati järgmises publikatsioonis ka tekstiread. Oluline ei…
-
Eha Komissarov püstitas küsimuse, kas teki roosal värvil on ka mingit tähendust, ja avaldas arvamust, et see on justkui ainus värv, mis Laimre loomingulise kreedoga ei sobi. Kunstnik lõi selle rünnaku otsustavalt tagasi, tuues näiteid oma vähe tuntud varasemast loomingust. Ja tõepoolest, tite-tibiroosa läheb kokku asjaoluga, mille tõi välja ka Saar: Laimre kasutab palju naiselikuks peetud materjale ja esemeid, lõhkudes sellega meeskunstnikele inkrimineeritud vajadust mässata vaid…
-
Minu tähelepanu köitis tõsiasi, et sel Laimre näitusel oli kasutatud karmil käel palju pehmeid ja kergesti kärisevaid materjale. Nägime palju tekke, vilti ja veel kord tekke. Teame ka varasemast mõnda Laimre tekiteost, plüüsist hiigelkoeri ja ka seda, et ta on mässinud Barbie-nukke pekirullide sisse. See on eesti meeskunstnike hulgas üsna haruldane. See seltskond tegeleb valdavalt ikka kõvade, külmade, kalkide ja raskete materjalidega, näiteks metall ja asfalt…
-
Vestlusel 2. IV meenutas Ain Kaalep, et kui ta esimest korda kohtus Aleksander Suumaniga, oli Stalini surma järel viivuke kergendusaeg. Ilmar Malin tuli Kaalepile Tapale külla ja tõi kaasa oma kursusekaaslase. Külaskäigu ajal juhtus lõbus seik. Kaalepil oli siis tavaks saata oma naise tütrele omajoonistatud piltidega kaardikesi. Seekord kasutas ta juhust ja palus seda teha kunstnikel. ?Küll nägid vaeva?, mäletab luuletaja.
Suumani portree kirjamehest endast sai…
-
Selline tulemus ning EKLi üldine vanusestruktuur, kus neid ?noorliikmeid? on ca 1000 liikmest vaid 70, räägib üsna selget keelt selle organisatsiooni uuenemisega seotud probleemidest. Liikmeskonna uuenemine võiks olla üks küsimusi, millele EKL peaks senisest edaspidi rohkem tähelepanu pöörama, sest esiteks sõltub sellest organisatsiooni jätkusuutlikkus, teiselt poolt aga soodustab see mingitegi sotsiaalsete garantiide andmisega ? kui see roll EKLil muidugi tekib ? eesti noorema kunsti arengut.
Kuid…
-
Teiseks oluliseks sündmuseks tõuseb enam kui neli aastat välja töötatud loovisikute ja loomeliitude seaduse vastuvõtmine lähiajal. Senini eksisteeris EKL kui iga teine mittetulundusühing ja riigil ei olnud kunstnike ja loomeliitude ees mingeid kohustusi. Ühena vähestest Euroopa kunstnike organisatsioonidest on Eesti Kunstnike Liit sunnitud oma organisatsiooniliseks tööks, alaliitude kunstiprojektideks (ka sel aastal jaotati üle 300 000 krooni), aga ka näiteks Tallinna ja Tartu kesksemate näitusesaalide käigushoidmiseks vajalikku…
-
?oti videokunsti näitus ?Nähtamatud väljad? Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 18. IV. Kuraatorid Sue Grierson ja Sarah Felton.
Grierson ja Felton on koondanud 13 ?oti video- ja filmimeediumi kasutavat kunstnikku ühtseks väljapanekuks ?Nähtamatud väljad?; rändnäituseks, mis tutvustab nende kunstnike kaudu ?oti videokunsti nii kodumaal kui ka väljaspool ? Eestis, Jaapanis ja ilmselt mujalgi. Nii tööde kui näitusepaikade valik, aga ka kogu organisatoorne töö on olnud kuraatorite kanda.…
-
Kunagi alustas Toomas Vint vastandamisega. Põõsastiku pehmesse ainesse tungisid skalpellilõigetena puna-kollased barjääritorud. Ikka oli kohal midagi, mis meid piiras, vahel leebelt, vahel ahistades. Vint ise näis kord leppivat selle koosoluga, kord tundvat hämmastust, kord õõva.
Kuid aastad lähevad ja vastandid sulanduvad, põõsad saavad majadeks, rohulibled katavad aiapinke. Kui kõik algas värviliste torude agressiooniga põõsasmaailma, siis tasapisi hakkab loodus Vindi piltides võtma revan?i, haljas lehestik katab Manhattani…
-
Arvan, et minu jaoks see ei ole eriline probleem olnud, igatahes ma ei ole dualistliku autoripositsiooni üle mõtteid mõlgutanud. Kõrvaltvaatajale tunduks loogiline lavastaja ja trupi vahekord: tark kirjanik paneb rumala kunstniku misanstseenid paika. Mina sellesse mudelisse küll ei taha uskuda, pigem on tegemist kahe üsna erinevat ametit ja oskusi omava tüübiga, kes ajavad ühte asja. Kui rühmituse all mõelda sarnaste tõekspidamiste ja ideaalidega autoreid, kes mingitel…
