
Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdi eelne elevus mõjus südantsoojendava meenutusena äsja lõppenud Eesti muusika päevadest.

Muusikauurijad ja muusikast kirjutajad on nagu sool: nad annavad sellele maitse, aga sool on nähtamatu.

Nüüdismuusika festival avanes nagu kaunis elurikas mets. Oli tarkust, igavust ja kordust, aga ka väikseid ülevoolavaid hetki – eriti vokaalkontsertidel.

„Põrmulise“ lähtematerjal on rikkalik, inspiratsiooni on ammutatud nii folkloorist kui ka psühholoogiast, põimitud on objektiivset ja subjektiivset.

Tuleb tõdeda, et „Boheem“ on oma krestomaatilisusest ja „ajatusest“ hoolimata tänapäevani päriselt kõnekas, iseäranis seekordses Vanemuise tõlgenduses.

Hämmastav, kui rikas on siinse heliloomingu ajalugu ja tänapäev: sellest andis tunnistust esiettekannete suur osakaal esitatava materjali hulgas.

Aprillis oli rikkalikult suurüritusi: kõigepealt Tallinn Music Week, siis „Jazzkaar“ ja Eesti muusika päevad.

Kristiina Poska paistab olevat muusikuna kompromissitu perfektsionist, aga samal ajal julgeb ta laval olla lihtsalt inimene.
Äsjast koorifestivali iseloomustas kunstiliselt kõrge tase, viimse hetkeni tihe konkursipinge ja palju head muusikat – kõik vajalik, et festival oleks elujõuline. Seda ta tõesti on.

Üks välismaal elavate Eesti noorte muusikute ühisosa paistab olema see, et kipub tekkima koduigatsus, mõningane eksistentsiaalne kriis ja enese aktsepteerimise raskused.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.