-
Ideeliselt pole ka riiklus enam nii tõsine asi, et seda väikse huumoriga ei võiks võtta. Iseseisvalt kõnelevad ka teoste (Tubin ja Aints) sünniaastad: 1940 ja 2008 on vastavalt suure okupatsiooni eelõhtu ja taas ellu ärganud vabariigi 90. sünnipäev. Huvitav võrrelda sõnumit ja pidulikkuse väljenduslaadi.
Nõukaaegseid termineid kasutades oleks Aintsi loomingu laiale voole väike tsensuur küll ära kulunud. Sest praeguses teoses on nii palju kaleidoskoopiliselt erinevat, et võtab…
-
Biitlite radadele viis samuti eelmisel nädalal näidatud Mark Haefeli muusikadokumentaal Paul McCartneyst „Sisekosmos” („The Space Within Us”) kui pilguheit eksbiitli praegustele tegemistele. Rock’i-iidolite portreteerimisel kipub paraku ilmnema see lugu, et kui mõni neist (näiteks Presley või Mercury) on meie seast lahkunud, siis avatakse tema elukäik tagantjärele pisimate, kohati intiimsetegi detailideni. Tema lähedased räägivad kaamera ees suhteliselt avameelselt, välja tulevad nii rock’i-sauruse head kui vead ning me…
-
Kuidas sa üldse muusikasse tulid – milliseid teetähiseid pead oma muusikahariduse teel kõige olulisemateks?
Aluse kõrva avanemiseks muusikale pani isa, kes polnud ise küll musikaalne, kuid kes ehitas lõpuks niisuguse raadioaparaadi, mis võttis terve Euroopa raadiojaamu. Huvitav on see, et tema rahuldus raadiote ehitamisega – ma ei mäleta, et ta oleks ise nendest kunagi muusikat kuulanud. Põhikuulajateks olid aga lapsed: mina, veidi vähem mu vend, kes oli…
-
Reedel (15. II) esines Tallinna Jaani kirikus kvartett Nostalghia kavaga „Laul Tarkovskile”. Pianist ja helilooja François Couturier kirjutas Andrei Tarkovski filmidest inspireerituna helilised poeemid, mis ei ole mõeldud filme illustreerima, vaid liikuma edasi neist laetud intellektuaalses ruumis. Ansambli koosseis (klaver, tšello, akordion, sopransaksofon) võimaldab kasutada väga laia kõlavärvide paletti. Vihjed Bachile on siin viimistletud, kõla hõre ja liikuv, viimanegi nüanss kaalutletud nagu kokal, kes teeb gurmaanile magustoitu.…
-
Alati peab ka nalja saama ja parimad naljad sünnivad tahtmatult, s.t trükiveakuradi abil. Tšellist Leho Karini annotatsioonis on märgitud, et ta on õppinud Martin Homitseri juures. Nii ees- kui perekonnakiri vastab tõele, kui teada, et ta on saanud õpetust nii Mihhail Homitserilt (Moskva konservatooriumis) kui Martin Ostertagilt (Karlsruhe muusikakõrgkoolis).
Kontsert avanes ameerika helilooja Elliot Carteri (1908) Sonaadiga flöödile, oboele, tšellole ja klavessiinile. Ja see ei ole trükiviga…
-
Samas ilmnevad reformikast kultuuriministri idees kaks anakronistlikku mõttemalli, mis mõjuvad, paraku, tuttavana nõukogude ajast. Esimene on põhimõte, et „teeme ära, eks pärast vaatame, mis välja tuleb”. Kuigi kultuuriministril pole neid 55 miljonit, mida väljavalitutele kompensatsiooniks tagasi maksta, pole lisaeelarvetki, kust seda võtta, pole välja töötatud kriteeriume, mille alusel tagasi maksta, ning otsustajaid, kellele ja kui palju maksta. Aga mis siis – teeme ära, eks pärast vaatame!,…
-
Vanemuise „Trubaduuri” lavastaja tegi näitlejateatrit, tõstis esiplaanile muusika ja lauljad, jäädes oma kontseptsiooniga märkamatult kulisside taha. Ja lavastuse staariks tõusis Valentina Kremen Azucena rollis. Kui Verdi kaalus panna ooperile pealkirjaks „Azucena”, siis Vanemuise variant õigustanuks seda igati.
„Trubaduur” on ooperite hulgas harv kohatavalt julma, põneva ja komplitseeritud süžeega, Hispaania pimeda keskaja, nõiajahi ja müstilise hirmu kütkes elava ühiskonna lugu. Ei vastatud ega vastamata armastus viinud seal millegi…
-
Kavast veel. Kuigi praktiseeritakse kahesugust kirjaviisi: Jean-Babtiste või siis Jean-Baptiste, on levinum viimane, kuid ühes kirjatükis peaks küll kasutama ühte ja sama varianti, eriti ühe perekonnanime puhul. Mitte, et annotatsioonis Jean-Babtiste Barriere ja teose ees Jean-Baptiste Barriere. Kahtluse alla sean ka annotatsioonipoolse väite, et Joseph Bodin de Boismortier oli „esimese prantsuse soolokontserdi” autor ja selleks teoseks oli Kontsert tšellole, fagotile või gambale (1729).
Esiteks tähendab eesti keeles…
-
Jaan Tooming, „Kiri noorele näitlejale” (Sirp, nr 6)
Sellele „Vocalissimo” sarja kontserdile minnes valdas mind mitmekordne ärevus. Esiteks kummitas meeltes Jaan Toominga väga mõtlemapanev artikkel Sirbis ning kindel soov mitte mingil juhul olla see edvistav kriitik, vaid kindlasti siiralt heasoovlik muusika nautija ja seejärel vaid oma, kindlasti väga subjektiivsete muljete jagaja neile, kes antud rõõmust ilma jäänud. Ning teiselt poolt: olnud Händeli üheksa „Saksa aariaga” väga lähedalt tuttav…
-
Kuidas niisugune eesti muusika projekt teoks sai, pealegi veel kiievlaste armastatuimas oreli- ja kammersaalis?
Ettevõtmine sai teoks tänu Eesti saatkonna inimestele, sest Ukraina muusikud algatasid selle meie saatkonna kaudu. Huvi Eesti ja meie kultuuri vastu on Ukrainas väga suur! Eestiga seonduv – inimesed, muusika – on seal kõrges hinnas, heliloojatest eelkõige muidugi Pärt. Nad on ka Arvo Pärdi autoriõhtuid korraldanud. Ma püüdsin valida niisuguse kava, mis oleks…
