-
Vaadeldaval CD-l kõlab valik mainitud barokkheliloojate triosonaate, concerto grosso’sid, pastoraale ning ka üks vaimulik kantaat. Iga loo esituses on Corelli Consort tõlgenduslikult leidnud ka midagi eripalgelist. Nii kujuneb Arcangelo Corelli (1653–1713) Sonata da chiesa G-duur op. 3 nr 6 võluvaks miniatuuride tsükliks, mille märksõnadeks võiksid olla ansamblimängu üldine peenekoelisus ja graatsilisus. Triosonaadi viimases osas on samas väljendusrikkalt kõlama pandud muusika polüfooniline reljeef. Tõsisematest meeleoludest on aga kantud Giuseppe…
-
Festivali avakontserdil 27. XII sai kuulda eesti muusikat. Märt-Matis Lille (1975) esiettekandes kõlanud „Swinging song” on kirjutatud 2007. aastal Visby heliloojate keskuses ning lähteallikaks on olnud kiigelaul eesti rahvamuusikast, samuti india klassikaline muusika, mille uurimisele helilooja on viimasel ajal pühendunud. Seega muusikas pole siin mingit seost muusikastiiliga swing, mis ingliskeelses pealkirjas võib kõlada pisut eksitavalt.
Küsisin Märt-Matis Lillelt festivali lõppedes, millised muljed tal festivalist jäid ja mida ta…
-
See on tinnitus, kõrvade tinisemine. Kõlakoda meie peas (õigemini ajudes), mis loob omaenese muusikat. Ning see muusika tavaliselt juba nalja ei mõista. Kuidas ometi see tinisemine tekib?
Tiguorgani sümfoonia
Kõrva puhul on muna ja kana probleem selline: kuidas saab kõrv arenedes kuuljaks – kas enne kuuleb ja siis seeläbi tekib närvirakkude aktiivsus või enne tekib närvirakkude aktiivsus ja seejärel hakkab kuulma? Praegu tundub teadlastele, et vaikuses, mis eelneb…
-
Eesti heliloojate kokkupuuted ISCMiga algasid Heino Elleri viibimisega ühingu festivalil Zürichis aastal 1926 ja Eduard Tubina külaskäiguga festivalile Viini 1932. Kuni Eestil polnud võimalik astuda ISCMi liikmeks (juba 1950ndail olid seal ka Poola, Rumeenia, Ungari, TSSV, Bulgaaria, Jugoslaavia), ei saanud me oma muusikat festivalile pakkuda. Festivalil osalesime esimest korda alles 2006. aastal Stuttgardis, kuhu valiti Helena Tulve „Sula”. Hoolimata väga arvukatest esildistest teeb otsuse WNMD-l ettekandmise kohta…
-
Esimesel lummas Siiri Sisaski laulude mõttesügavus ning piirideta fantaasia oma häälekäsitluses, sugestiivne kooslus saateansambli ja meeskooriga, hästi läbi mõeldud kava ülesehitus ning RAMi paindlikkus ja maskuliinsus kõlas. Ning teisel õhtul ühe kauni hingelinnu, kes Maria Listras peidus, olemuse kuulajani toomine läbi puhta, sillerdava hääle, millega targalt ja maitsekalt fraseeritud.
Teist talve toimus Pille Lille Muusikute Toetusfondi (PLMF) Tallinna Talvefestival, mille motoks „Tõsta pilk ja ava süda”. Selle…
-
Hooaja esimese poole jooksul on ehk kõige rohkem üllatusi pakkunud noor hollandi dirigent Peter Dijkstra. Ega siin meie kandis temast suurt midagi teata, ja see pole ka väga üllatav – tegemist on ülinoore dirigendiga, kelle rahvusvaheline karjäär on tuule tiibadesse saanud just viimastel aastatel. See projekt tundus meile justkui värske õhu puhang Eesti kehvas suusailmas. Dijkstra mõjus lihtsalt nii positiivselt, et terve koor sai temaga esimesest…
-
Jimi Hendrix
„On 2. september 1970. Jimi Hendrix mängib Taanis Århusis, Vijle Ruskow Hallis. Kompaktse R&B asemel kaigub maaniline helimass, millega liitub hullumeelne ja halvaendeline lärm. Laulus on veider pinge – tundub, justkui mängiks tema kitarri keegi tulnukas. Ta katkestab ootamatult ja ütleb mikrofoni: „Ma surin juba ammu.” Kontsert on lõppenud.” (David Henderson).
Jimi Hendrixist on kirjutatud raamatuid ja hulgaliselt pikki artikleid. Seepärast järgnevalt vaid üksikud värvilaigud selle…
-
Eesti Filharmoonia Kammerkoor jäi sellest sügisest küll ametliku peadirigendita (Daniel Reuss võtab selle positsiooni üle alles järgmisest hooajast), ent sarjas „Dirigentide paraad” esinenud dirigendid nagu Paul Hillier, Tõnu Kaljuste ja Olari Elts ilmselt kommentaare ei vaja. Kes EFK kontsertidel käinud, neile on tõenäoliselt meelde jäänud ka Frieder Berniuse (Saksamaa) ja Peter Dijkstra (Holland) nimi.
Ka ei pidanud peatselt lõppeval aastal pettuma Erkki-Sven Tüüri loomingu austajad – toimus…
-
Näib, et sel teemal võib lõpmatult heietada, kuid kui tulla Sinkova-Leiteni flöödiõhtu juurde, võin küll öelda, et tegemist oli kõrgkvaliteetse, akadeemilise kammermuusika kontserdiga. Löönud lahti kavalehe ja näinud seal autoreid nagu F. D. R. Kuhlau (1786–1832), Julius Würst (1845–1907), T. F. Böhm (1794–1881), Gabriel Fauré (1845–1924), Eugene Bozza (1905–1991), Raimo Kangro (1949–2001), Helmut Rosenvald (1929), Ian Clarce (1964) ja Ernesto Köhler (1849–1907), võis tekkida tõesti kerge „klimbisupi” sündroom. Kuid…
-
Albumi süda on ehk kiigel lauldud ja lindistatud kiigelaulude tsükkel, sellisena mu teada me kandis esimene omataoline – kummaline, et salvestisena kuuled seda teisiti, aimad nüansse ja rütme ning lugu, mida ise kiigel lauldes, saati sääl veeres seistes (mis on pigem ikka olnud roll) teadvusega ei taba. See ruum muutub kaugemaks ja müütilisemaks, sa oskad sääl märgata mudamusta maagiat ja valuvalget võluväge ja seda aegade päratut…
