-
Kõla “leiutamine” ja kaasamine teose tähendusse on tänase kooriloomingu levinud tunnus. Ühte teosesse võivad ka kõrvuti mahtuda mõne ajaloolise intoneerimisstiili (gregooriuse laul) imiteerimine ja ekspressionistlik väljenduslaad. Külluslikuks allikaks on ka rahvamuusikast ja eksootilistest kultuuridest pärit laulumaneerid ning rahvuskeelte “muusika”. Väga levinud on uuemas koorimuusikas vokaali teadlik “instrumentaliseerimine”. Koorihääli kasutatakse eksperimenteerides, neist “ebavokaalseid” tämbreid ja kõlasid välja meelitades.
Töö erinevate dirigentide käe all ja laia stiilispektriga repertuaar on…
-
Naine oma ilmingutes (sensuaalne kutsuja, raevunud libahunt, armas kokett, ihalev flamenco-tantsija, labane käratseja, filosoofiline ironiseerija) oli imehäälega Fátima Miranda (Hispaania) kontsertetenduse sisu, hääletehnikate vahendusel.
Nii avar nagu Fátima häälevõime oli ka tema naistegelaste ampluaa – just hispaanialikult kuumad-agressiivsed. Stereotüüpidest jäid välja jahedamad (truu Solveig-ootaja, allaheitlik kannataja) või vastuolulisemad (skisofreeniline, kuritegelik) tüübid.
Kui võrrelda teise naishääleakrobaadi Meredith Monkiga, siis Fátima mängib – ja mida tahes, aga Meredith on. Fátima…
-
Kontserti alustas NYYD Ensemble kanada helilooja Claude Vivier’ (1948 – 1983) teosega “Paramirabo” (1978). Kummaliselt loodushääli imiteeriva, kuidagi “võõrandunud” kõlaatmosfääriga lugu, kus flöödi-keelpillide värelev, valdavalt kõrges registris tekstuur projitseerub klaveri massiivsele-agressiivsele aluspõhjale. Klaveril (Jana Peäske) oli teoses üldse põhisolisti roll, teised instrumendid kippusid oma “vilinatega” tihtilugu hoopis täiendavate atonaalsete värvilaikude funktsiooni jääma. Ent rohkelt samarütmilisi liikumisi tegi loo kohati ehk natuke liiga staatiliseks.
Staatiline kirjaviis iseloomustab ka…
-
Festivali “NYYD ‘05” paljude projektide seas oli prantsuse ansambli Les Temps Modernes esinemine kahtlemata maiuspalaks kõigile neile, kes oskavad hinnata sünteeshelide amalgaami akustilise muusikaga multimeedia garneeringus. Kontserti raamistasid esimese ja viimase teosena festivali teise helilooja-peakülalise (Brett Deani kõrval) Tristan Murail’ (1947) kompositsioonid. Murail on koos Gérard Griseyga (ka tema loomingut sai sel kontserdil kuulda) spektraalmuusika koolkonna rajaja, teisisõnu, ta süveneb oma helimaailmas tämbrilistesse peenstruktuuridesse. Ka Murail’…
-
Beethovenhallesse tuli tõeline orkestrite paraad, kuni 2. X kokku 65 üritusel moto all “Liberté” – Beethoveni sidemed Prantsuse kultuuriruumiga. Avakontserdil oma Beethoven Orchester Roman Kofmani käe all, siis Prantsuse Raadio FO, järgnevalt New Yorgi Filharmoonikud Lorin Maazeli ja Deutsche Kammerphilharmonie Bremen Paavo Järvi käe all. Samas ka vaid prantsuse muusikaga tulnud Prantsuse Rahvusorkester peadirigent Kurt Masuriga; Berliini Raadio SO, solistiks Julia Fischer; lõpetas Baieri Raadio orkester…
-
“NYYDi” kavas “WARP Works ja XX sajandi meistrid” olid kokku köidetud aastakümneid nüüdismuusika interpreteerijana ilma teinud London Sinfonietta (kaheksateist instrumentaalsolisti ja kaks Sound Intermedia elektroonikut) ning elektroonilise klubimuusika firma Warp. Kunstiliseks sihiks oli igikestev XX sajandi projekt: helikunsti(de) “piiriületus” ja dialoog.
Avangardi meistritest olid kavas György Ligeti (“Sümfooniline poeem 100 metronoomile”, Kammerkontsert), Conlon Nancarrow (Etüüd), John Cage (sonaadid ettevalmistatud klaverile), Karlheinz Stockhausen (“Spiraal” saksofonidele, lühilaineraadiole ja live-elektroonikale)…
-
Läinud reedel esietendus Tartu Sadamateatris Horace McCoy romaani “Äraaetud hobused lastakse ju maha?” ainetel valminud tantsulavastus “Tantsumaraton”. Väljakuulutatud “tantsulavastus” osutub ent antud juhul küll liig kängitsevaks žanrimääratluseks, kuna õieti oli seesinane täielik Gesamtkunstwerk, mitmesuguseid piire lõhkuv häppening, mille eripalgelisus ilmnes juba tegijate koosseisus. Nimelt võttis too vaimusünnitis kuju tänu Mai Murdmaa lavastaja-, kunstniku- ja koreograafitööle, Rainer Jancise heliloomingule ja stuudiotööle, Jaan Toomiku videoinstallatsioonidele, Vanemuise näitlejaile ning…
-
“Ajaloo ilu” on esinduslik üritus, mille käigus esitatakse Bachi kõik ühe ja kahe klavessiini kontserdid erinevate solistidega, kahtlemata suurejooneline ja tänuväärt ettevõtmine.
Kui hommikupoolikul kohtasin kurbliktõsiste nägudega inimesi, kel kodanikukohust täites tuli valida halva ja vähem halva vahel, siis õhtu tõi rõõmsat kinnitust, et väärt kunst toidab – köidab inimesi ikka ja alati, pakub meelerahu ning ülendab hinge.
Taas võis ka tõdeda: Bachi muusika on võrratult sügav, meisterlikult…
-
Tartu Sadamateatri mustas kastis rambivalgust näinud Mai Murdmaa uuslavastus “Tantsumaraton” tõi visuaalsesse välja kaks mõjukat kujundit – jalad ja tuvid (Jaan Toomiku videoinstallatsioonide sooloosa), teadvusesse aga veel ühe ja kõigest tugevaima – muusika. Koreograaf ise on helimaailma oma elus kõikidest kunstidest sügavaimaks pidanud ja seni loodud tantsuteostega seda mõtet sakraliseerinud, ning uus tantsutükk on selle elav kinnitus. Tantsu ilma muusikata, kas või hingelduste, vaikuspauside ja kontsarütmide…
-
Leedu teatrist on viimasel kümnel aastal räägitud päris ohtralt ja tihti just rahvusvahelise edu raames. Tõesti, leedu teatrit kutsutakse sageli teatrifestivalidele ning nende lavastajaid nagu Eimuntas Nekrošiust või noorematest Oskaras Koršunovast teatakse. Tunnistan, et ei olnud senini leedu teatriga eriti kursis: vaatajaportfellis istus mitu aastat üksikult “Draamal” nähtud Nekrošiuse “Othello”, millele sel suvel lisandus Tampere teatrifestivalil mängitud noore Ivaskevičiuse “Malõš”. Seetõttu ei oska ka väga kommenteerida…
