-
Helsingi rahvusvaheline filmifestival „Armastus ja anarhia” on vaatamata pealkirjale, mis kuuluks justkui mõnele väikesele alternatiivfestivalile, traditsioonidega suurüritus. Tänavu 26. korda peetud festival on Soome suurima külastajaskonnaga filmifoorum, mis leiab aset paralleelselt kõigis Helsingi suuremates kinodes. Sel aastal linastus festivalil rekordiliselt filme: kokku 300, neist 160 täispikad.
Sellise külluse hulgast valida pole kerge, kuid külastaja elu tegid lihtsamaks eriprogrammid, mis koondasid filme ja aitasid neid leida vastavalt huvidele.…
-
Stsenaarium on kirjutatud jumala käega. Näitlejad mängivad nagu kulda. Peaosatäitjaid patsutatakse nagunii, aga ma tahan esile tõsta Tammearu Peetrit, kes viskab isa rolli teha nii, et süda lustib. Ta silm muutub, ta on korraga armastaja ja siga, ja me hakkame teda vihkama ja tunneme talle kaasa – ja usume Tammearu mängu. Seda on eesti filmi kohta juba väga palju.
Olgu, Tammearule on ka hea osa kirjutatud,…
-
Noor režissöör Leeni Linna tegi magistritööks filmi Eesti sõduritest Afganistanis. See, kas ollakse sõjas, sõja kõrval või pärast sõda, pole selle filmi tegelaste puhul päris selge. Õigemini tundub alguses, et peategelane on paar aastat tagasi Afganistanis teeninud Andrei, kes kaotas seal jala, kuid kes tahab selle kiuste olla sõdur, olla nii palju parem, et ka ühe jalaga kahejalgsete relvavendadega konkureerida ja kokku jääda. „Soomukis ma meediku…
-
I
Esilinastumise nädalavahetusel USAs teenis Alfonso Cuaróni „Gravitatsioon” 55 miljonit dollarit. Sellised summad on tavaliselt reserveeritud filmidele, kus tegutsevad kitsastes retuusides musklimehed ja õhku lastakse vähemalt Valge Maja, kui mitte mõni turismikeskus või pealinn. „Gravitatsioonis” plahvatusi küll jagub, aga muidu on tegu filmiga, kus süžee hargneb reaalajas, tegelasi on kokku kaks ja põhiprobleemideks pole mitte maailmarahu ja inimkonna ellujäämine, vaid üksindus, usk ja eluiha. Kuidagi on Cuarón…
-
Tavatsetakse lausuda, et kuidas nimi, nõnda ka mees. Tihtipeale võibki Enn Säde karuse kooriku taga eritleda tema isiksuslikku sädet: nakkuvust igasuguste ideedega, õhinat, avatust mitmele väljale, uperpallitavat mänglevust, vaoshoidmatut kriitikat, aga ka tundelisust ja haavatavust.
Sünnilt Pärnu poisina on Enn Säde juba ligi 60 aastat foto- ja filmipiltidest lummatud, et mitte öelda paadunult nende küüsis. Vaimustus diapositiividel esitatud muinasjuttudest viis noore fotohuvilise edasi Leningradi Kinoinseneride Instituuti.…
-
Fred par excellence
Peategelane Fred on algaja kirjanik, kes vihkab ühiskonda, kus elab. Ühiskond on silmakirjalik, ühiskonnaga tuleb kaasa mängida, teha kompromisse, mis viib varem või hiljem selleni, et saadakse valeliku, kõiki ja iseennast petva masinavärgi osaks. Fred tahab aga kirjutada, olla ühiskondlikust sundusest vaba. Küllap ongi siis kirjutamine Fredile ainus võimalus olla vaba, olla nõnda, nagu ta on.
Fred vallandatakse ajakirjanikutöölt, siis aga selgub, et Fredi…
-
Soomlaste romantilise komöödia „21 moodust abielu tuksi keerata” peategelane Sanna (Armi Toivanen) on moodne linnanaine. Veidi meenutab ta „Seksi ja linna” tegelaskujusid, ainult et Helsingi kastmes ja kerge alkoholiprobleemiga. Doktorandist Sanna uurimistöö teljeks on filmi pealkirjas mainitud teesid ning naine ise tugevalt oma teooriate kütkes. Näinud ligidalt rohkem kui ühe suhte lagunemist, on ta jõudnud otsusele, et lahutus on (armastus)abielu vältimatu tagajärg ning sestap oleks temal…
-
18. – 22. septembrini leidis Lihulas ja Haapsalus aset järjekordne Matsalu loodusfilmide festival, sedapuhku üheteistkümnes. Tegijate ind ei näi raugevat: Lihulas näidati sel korral filme paralleelselt juba kolmes saalis, jätkusid ka kõik varem sisse töötatud fotoprogrammid ja muud üritused, sealhulgas reedeõhtune „Rändaja kohvik” Lihula mõisas.
Filmivaliku kohta võib öelda, et seekordne oli eelmise, rohkete pärlitega tähitud aasta järel taas üks „tavalisem”, vähesema poleemilisusega, kus peamise tooni…
-
Esilinastusel seletasid autorid, et algne kavatsus oli saada filmidokument teatri suure poliitprojekti kohta valmis poole aastaga, läks aga kolm ja pool. Seega on filmi ilmumishetk just enne järjekordseid valimisi vähemasti näiliselt juhuslik. Kui aga arvesse võtta terve „Ühtse Eesti suurkogu” iseloomu, ei saa välistada, et jutt filmi pildirea kokkulappimise raskustest on vaid järjekordne häma. Kuid see polegi teab kui tähtis, sest ühtki muud mõistlikku aega (dokumentaal)kunsti…
-
Sirbis pole tükk aega filmitegijast portreelugu olnud, seetõttu võtsin kirjutada sellase loo Jaan-Jürgen Klausist. Istusin siis maha ja hakkasin mõtlema, mis asi see portreelugu on, eriti veel portreelugu filmitegijast. Ei tea ma ju täpselt isegi seda, kust jookseb piir dokumentaal- ja mängufilmi vahel või kas seda piiri üldse otsida tasub. Aga, noh, kui aus olla, on filmivärk mulle alati suurt huvi pakkunud, igal juhul tunduvalt rohkem…
