-
Kolmas sort oli vanasti veel: seal pani filmi autor kaadritaguse tekstiga otsesõnu maailma asjad paika või riputas suuri retoorilisi küsimusi. See nõukaaegne dokisort on õnneks enam-vähem välja surnud. Loomulikult on veel igasugu vahepealseid ja muid sordikesi (näiteks vanade kroonikakaadrite uus isikupärane montaaž), aga siin algul esitatud kaks on põhilised: kas teed filmi kellestki teisest või põhiliselt iseendast. Ja kumbki lähenemine ei taga ega tingi iseenesest head…
-
Võtame siin vaatluse alla meile lähima ehk parimaks eesti dokumentaaliks tunnistatud linateose.
Dokumentaalfilm „Alati on alati” (Kultusfilm, 2012, 52 min), režissöör, operaator ja monteerija Tõnis Lepik, stsenaristid Riina Valmsen ja Tõnis Lepik, helilooja Björn Norralt, helirežissöör Tiina Andreas, produtsent Liis Lepik.
See on portreefilm, koguni budistlik töö. Kui vastav žürii poleks tervenisti koosnenud Poola filmitudengeist, oleks parima eesti filmi auhind läinud arvatavasti Andres Söödile, tema emotsionaalsele, autobiograafiliste sugemetega…
-
Taani dokumentalist Cristoffer Guldbrandsen (sünd 1971) on aastatel 2000–2012 loonud või osalenud 26 dokumentaalfilmi tegemisel. Tema „President” on Euroopa põhiseaduse ja presidendi saamise lugu, milles peamisteks rääkijateks – kas siis intervjuude või avalike esinemiste kaudu – selles osalenud võimutegelased. Film kajastab kaheksa-aastast perioodi Euroopa põhiseaduse sünnitamisest kuni Euroopa Liidule presidendi valmimiseni.
Euroopa vägevate probleemid on lõppkokkuvõttes lihtsad, inimlikud ja paistavad suurte sõnade kõrval, mida lääne kultuuri demokraatiast…
-
Kommunistide programmis on ju ka järgmine lause: „Inimene, kes saaks ühiskonnalt mingeid hüvesid tööst osa võtmata, oleks muidusööja ja elaks teiste arvel.”
Filmi peategelane, endine Cambridge’i geeniteadlane John asub muidusööjaid elust kõrvale tõrjuma. Korruptante kaitsva advokaadi paneb ta oma häärberi keldrisse luku taha, kasutades samal ajal tema vara, noori tüdrukuid ahistava mehe ta tapab, samuti tuttava, kes oli olnud veretöö tunnistaja. Ka hulga eakate vaimupuudega inimeste surmamine…
-
Karlovy Vary on viiekümne tuhande elanikuga linnake Lääne-Böömimaal, veidi vähem kui poolteistsada kilomeetrit Prahast, mõnikümmend Saksa piirist. Neljateistkümnenda aastasaja keskpaiku uppus siin Püha Rooma riigi keisri Karl Neljanda jahikoer allikasse, mispeale imperaator otsustas miskipärast kümmelda, avastas kuidagiviisi kohe kohaliku vee raviomadused ja asutas linna, mida me nüüd tunneme „Karli vanni” – Karlovy Vary ehk Karlsbadina.
Läbi aegade on keiserlikel tervisevetel end kosutamas käinud hordide kaupa suurkujusid tsaar…
-
Kes oli Douglas Sirk?
Hamburgis sündinud ning Müncheni, Jena ja Hamburgi ülikoolis tudeerinud Detlef Siercki (tema isa oli taanlane) filmindusse tulek oli igati ootuspärane. Oli ju tegemist 1920. aastate Saksamaa ühe võimekama teatritegelasega (Bremeni Schauspielhausi kunstiline juht 1923–1929, Leipzigi Altes Theateri direktor 1929–1936), kes oli toonud lavale Shakespeare’i, Ibseni, Molière’i ja Brechti teoseid. Oma esimese mängufilmi lavastas Sierck 35aastaselt. Tema Saksamaa perioodil valminud produktsiooni võib nimetada melodraamadeks…
-
„Katsumuses” kujutatakse seda, kuidas 1965. aastal läheb Mossadi erirühm tollasesse sotsialistlikku Ida-Berliini, et sealt välja tirida ja Iisraelis kohtu alla anda endine laagriarst, kes tegi sõja ajal koonduslaagris kõikvõimalikke koledusi. On teinegi paralleel tegeliku ajalooga: Iisraeli luureorganisatsiooni Mossadi üks kuulsamaid operatsioone oli natsliku Saksamaa „juudiprobleemi lõpliku lahenduse” kaasjuhi Adolf Eichmanni ülesotsimine ning röövimine Buenos Airesest. Eichmanni üle peeti Tel Avivis ülemaailmset tähelepanu teeninud kohtuprotsess, mis lõppes…
-
Kakskümmend aastat hiljem
Nonde filmide uues järjes pealkirjaga „Enne keskööd” on Linklater kinematograafina muutunud valivamaks. Kujutatud sündmuste vahel on juba ka katkestusi ning peale peategelaste saavad sõna teisedki karakterid. Hetketi annab lavastaja teksti kõrval hääle ka valgusele ja puhtvisuaalsetele kujunditele. Ent need on kõik pigem siiski stilistilised muutused. Tervikuna ei liigu Linklater kahest eelmisest filmist kuigi kaugele, peamiselt koosneb ka „Enne keskööd” dialoogist Jesse (Ethan Hawke) ja…
-
Tohutu menu Aafrikas
Ent veelgi kummalisemal kombel saatis Rodrigueze heliplaate tohutu menu hoopis Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus nende läbimüük küündis arvatavalt kuni miljonini. Sest 1970. aastate LAVis valitses karm apartheidirežiim ja Rodrigueze mässumeelsed, Bob Dylani looduga võrreldavad laulutekstid muutsid ta sealsele elanikkonnale (mitte ainult mustanahalistele, vaid ka valgetele buuridele) kaugeks ja nähtamatuks vabaduselaulikuks. Nähtamatuks, sest keegi ei olnud teda LAVis kunagi näinud (v.a väike foto plaadiümbrisel). Samas muutus…
-
Küllap on nüüd põhjust meenutada Baudrillard’i, kelle „Simulaakrumid ja simulatsioon” on jätkuvalt (läbi)valgustav lugemine vaagimaks tänapäeva sootsiumi eluhoiakut ja suhtepraktikat. Meditsiiniliselt saame simulatsiooni näitlikustada lihtsalt: kui keegi teeskleb mingit haigust, siis peab ta selle käigus esile tooma haigusele vastavad sümptomid. Nõnda, sümptomeid presenteerides tahetakse teisi/vaatajaid uskuma panna, et sümptomile eelneb mingi aluseline reaalsus, umbes nii, nagu põhjus eelneb tagajärjele. Simulatsiooni puhul säärane alus loomulikult puudub ja…
