-
Esimene tähelepanu vääriv „puuduja” arengusuundi käsitlevas dokumendis on Eesti Rahvusringhääling ehk ERR ja selle panus Eesti audiovisuaalkultuuri.
Veel 2002. aastal pidasime loomulikuks ja mõistlikuks, et Eesti Televisioon panustas reaalselt vahendeid mängufilmi „Nimed marmortahvlil” tootmisse, nagu panustasid ka Eesti Filmi Sihtasutus ja Soome poolel Suomen Elokuvasäätiö ning Yleisradio. Täiesti euroopalik koostööprojekt. Nüüd, kümme aastat hiljem, ei pea ERR võimalikuks panustada kodumaisesse mängufilmitootmisse ja on jäänud mulje, et seda…
-
Filmivaldkonna ettepanekud on tulnud praegusesse „Kultuur 2020” dokumenti filmi arengukavast, mille koostamist alustati umbes paar aastat tagasi ja mille koostamise jututubades osalesid paljud, sealhulgas ka mina. Arutelude käigus tehti mitmeid huvitavaid ettepanekuid, kuid lõppdokumenti need ei läinud. Ühest küljest lihvis neid eos vestlusi juhtinud ministeeriumi filminõunik, kes püüdis süstida ettepanekute tegijatesse n-ö mõistlikkust, mis tähendab, et „ärge seda või teist ettepanekut hakakegi tegema, sest see niikuinii…
-
Aga teised auhinnad? Ka „Berlinale” Hõbekaru läks endise sotsleeri Lõuna-Euroopasse: selle sai Bosnia ja Hertsegoviina lavastaja Danis Tanovići „Episood vanarauakorjaja elust”. Sama filmi peosatäitja, mitteprofessionaal Nazif Mujić sai ka parima meesnäitleja Hõbekaru. Film pajatab mustlaskogukonna igapäevastest „rõõmudest”: pole kindlat tööd, pole haiguskindlustust, pole raha, pole dokumente jne, aga naine hakkab sünnitama. Niisuguseid mustlaselufilme on ikka aeg-ajalt pääsenud hästi toidetud Euroopa suurte festivalide võistluskavadesse, nüüd siis kohe…
-
Norra uutest filmidest rääkides ei saa muidugi üle ega ümber nende suurfilmi „Kon-Tiki” (rež Joachim Rønning ja Espen Sandberg) mainimisest. See püüab tänavu ka parima võõrkeelse filmi Oscarit ning seda on tänaseks vaadanud peaaegu iga viies Norra elanik ehk üle 900 000 inimese. Kuna mitme Euroopa riigi koostöös sündinud monumentaalse seiklusfilmi esilinastus oli juba mullu Torontos, siis mõistetavalt seda turul enam ei näidatud, sestap alustan Põhjamaade…
-
Mõneti nagu karnevalilik, siis vahest psühholoogiliselt kaemuslik „Elavad pildid” on tõepoolest väga elus seikade jada, mis ei jookse lineaarselt, vaid vahest tagasi- ja ettehüppava faabulaga, mille jõnkslevat kulgu ka vähegi arukas filmisõber peaks taipama. Linnulennult on üpris keeruka filmi lugu ju lihtne: vaatluse alla on võetud Tallinna vanalinna üks keskaegne maja, millele annavad kireva, hooti vodevillilikult lõbusa ja siis jälle traagiliselt kurva elu seal vahelduvad elanikud…
-
„Hitchcock” ei ole õnneks lihtsalt üks lame kinematograafiline ausammas filmikunsti geeniusele. See Hitchcock, keda filmis näeme, on paras sardooniline egomaniakk, kes väliselt ei kahtlegi oma ainulaadsuses ja geniaalsuses: ta teeskleb, peibutab, kärgib, ülbab, siis aga ajab järsku üllatusest ja solvumisest silmad suureks, alumine töllmokk värisemas . . . . Anthony Hopkins on leidnud palju pooltoone oma tegelase kehastamiseks, hoolimata sellest, et võimas grimm ei anna liiga palju võimalusi grimassitada.…
-
Praegugi näidatakse Eesti kinodes ja kandideerib Oscaritele Ang Lee film „Pi elu”, kus rahvusvahelises seltskonnas esineb ka Depardieu. Oma põhirollides on ta ikka ja jälle mänginud suurt ja suure jõuga, aga lihtsameelset, kuid hea südamega inim-mõmmi. Samas ei usuta ka sellisest mitte üleliia intelligentsest mehest, et ta viskab Prantsusmaa passi päris ära. Askeldab ta ju kodumaal nii restorani- kui ka veiniäris ning ametlikult peaks ta koos…
-
Niisugune üldise (utoopilise) kujutlusvõime ahenemistendents avaldub kitsamalt ka näiteks teaduslik-tehnilise välja näiliselt täielikus hegemoonias usu üle fantastilisse. See on varasemaga võrreldes täheldatav mitme Hollywoodi uue sajandi seeriakassahiti juures üsna konkreetsel, materiaalsel, loojutustamisse kaasatud ja selle kulgu määravate fiktsioonimaailma elementide tasandil. Hea näide on Christopher Nolani kolm viimast Batmani-filmi. Tuleb kohe alguses öelda, et teiste superkangelasnarratiividega võrreldes on Batman algusest, koomiksiseeriatest saadik olnud tubli kraadi võrra tehnokraatlikum…
-
Korruptandid, mahhinaatorid jt
Lood, kus tublidele tavainimestele „sikku tehakse”, on „Berlinale” tänavu 19 filmist koosnevas võistluskavas silmatorkavalt kohal. Ameerika indie -veteran Gus Van Sant näitab oma filmis „Tõotatud maa”, missuguste osavate manipulatsioonidega gigantne energiafirma lihtsate farmerite käest nende maakohad „päriseks ostab”, et sealne idülliline loodus ülikasumi huvides põrguks pöörata. Et kõik oleks JOKK, selleks on välja töötatud spetsiaalne psühholoogilise sõja metoodika, millega maakad tainaks tambitakse, nii et…
-
Kuigi armastatu aeglane liikumine surma suunas on väga emotsionaalne teema, ei lähe „Armastus” hetkekski melodramaatiliseks. Anne’i ja Georgesi armastust ei väljendata suurte sõnade ja žestidega ning kaotusvalu ei saada nutujoru ja pikk mälestuste kollaaž. Nende ümber on neli seina ja vaikus (väikeste klassikalise muusika vahepaladega) ning tervisliku seisundi halvenemist väljendatakse muutustena nende argielus. Kui Anne oma esimese insuldi saab, ei anta arstidele sõna selle informatsiooni jagamiseks,…
