-
Terve veebruarikuu on Briti Filmiinstituudi Burbanki filiaalis huvilistele avatud François Truffaut’ filmiloomingu retrospektiiv. Sellega seoses on suurt tähelepanu äratanud väljanäituse üks tõmbenumbreid, Emmanuel Laurent’i dokumentaalfilm „Kahekesi laines” („Deux de la Vague”, 2010). Tõsielufilmis lahatakse kahe kunagise hingesugulase keerulisi suhteid. 1953. aastast peale kirjutas Truffaut korrapäraselt artikleid ajakirjale Cahiers du Cinéma. Tema kolleegideks olid seal tulevased filmiklassikud Jean-Luc Godard, Alain Resnais, Chris Marker, Jacques Rivette, Eric Rohmer…
-
Pealegi, avafilm on konkursiväline. Multiandekate vendade Coenite vestern konkureerib kodumaal kümnele koledale kuldmehikesele, nii et sellest millalgi 1969. aastal John Wayne’iga mängitud Lääne-loo uuslavastusest (nüüd peaosas Jeff Bridges – „Suur Lebowski”), me veel kuuleme ja näeme. Iseenesest põnev on üle hulga aja jälle vaadata justkui ammu välja surnud žanri filmi, ja sellisena kannab programmeerijate valik ehtsalt suurte filmifestivalide ideed – tuhandenäoline filmikunst elab ning võidab! (Eh-eh-ee!)
Festivalijuhi…
-
Mis on kunst?
Kui küsida täna „mis on kunst?”, võivad vastajad osutuda konservatiivideks, kes lihtsalt ei mõista enam väga hästi, mis nende ümber avalikus ruumis toimub. Kui aga küsida: „mis ei ole kunst?”, saab küsimus hoopis teise jume. Vähemalt teoreetiliselt on meil kõigil näiteks võimalus komistada tänaval otsa tegevuskunstnikule, kellest ei oska kahtlustadagi, et ta on kunstnik, ja kes näiliselt ei teegi nagu midagi erilist, aga…
-
Ärkvel ja magades
Sulev Keeduse uus mängufilm „Kirjad Inglile” on ühtaegu nagu lugu ja unenägu. Endine kodumaa, mis Kirotaja pilgu ees avaneb, on ühekorraga justkui reaalne ja ebareaalne. Mehi selles maailmas eriti ei kohta, elukorralduse ja mentaliteedi määravad naised, kes Kirotaja saabudes ta tiheda ringina ümbritsevad. Ning midagi on selles maailmas väga valesti. Mentaliteet on viltu, nihkes ja katki, ennast eksponeeriv. Sündmused ja suhted, mille keskel…
-
Millal kaamera esimest korda sisse lülitasid?
Esimene võte sai tehtud augustis 2007, kui Laidoneri muuseumis kuulutati välja monumendikonkursi tulemused. Sealt sai alguse meie suhe filmi peakangelaste Raineri ja Andriga. Kohe alguses oli tunda, et teema on skandaalne. Meedia peksis poisse põhjalikult veel enne, kui asi sai ametlikuks.
Oled oma peategelastesse empaatiaga suhtunud, ehk tingis seda ka sündmuste käik ise.
Loo arenedes hakkasid välja kujunema väga värvikad suhted…
-
1936. aasta 11. detsembri õhtul esineb Edward VIII raadios ja teatab, et loobub troonist. Kõigepealt teatab teadustaja: „Siin Windsori loss. Teiega räägib Tema Kuninglik Kõrgus prints Edward.” Kuningas ütleb: „Tahan, et te teaksite: otsus, mille olen langetanud, on minu ja ainult minu otsus. Ainus otsustaja olin mina.”
Seda raadiokõnet kuulasid üle maailma miljonid inimesed. Naised pühkisid vaikselt silmanurgast härdusepisarat, mehed olid üllatunud. Kuningas loobub kroonist ja troonist…
-
Filmiõhtu alustuseks (vähemalt esilinastusel) töödeldi (meelitati/ärritati?) Sõpruse kino publikut soovisaate laadis eestiaegsete militaarpaladega, mis nagu „hirv ojal joob”maalid, viirukihais või seebiseriaal nii mõnelegi läilad ja talumatud. Ja ometi . . . . rahvas armastab selliseid asju. Tehakse soovi-, raha-, elu- ja reisivaimustussaateid . . . . ja ka skulptuure ja ausambaid, kui vaja.
(Mulle militaarnostalgia kinosaalis ei meeldi, aga mul tuleb sellega leppida, et osale Eesti inimestest on see igas olukorras südamelähedane.)
Ja vaja…
-
Mängufilm „Polli päevikud” põhineb lavastaja vanatädi Oda Schaeferi (1900–1988) päevikul, kus ta on kirjeldanud oma läbielamisi 1914. aastal Põlula mõisas, mille saksakeelne nimetus on Poll. Chris Kraus on intervjuudes oma lähemat peret kirjeldanud kui käre-saksameelset. Luuletajast Oda Schaeferist kuulis ta alles ajalooja kirjandusüliõpilasena 1987. aastal. Kuna perekonnasisesed poliitilised erimeelsused olid nii teravad, nagu paljudes teisteski saksa perekondades, siis vaikiti liberaalsete vaadetega vanatädi olemasolu üldse maha. Kahjuks…
-
Kujutada filmis asjade seisu reaalses maailmas tähendab paratamatult ka kujutaja ja kujutatava suhte loomist. Arusaam, et see suhe ise võib kujutatava kõrval (ning eraldi fookuses) samuti olla dokumentaalfilmi aineseks, võikski ehk väga üldiselt iseloomustada üht suunda, kuhu tänapäevane dokumentalistika juba mõnda aega vaatab. Seega ei ole ka ime, et osa dokfilme läheneb mängufilmile. Siin oleks ehk sobiv tsiteerida Poola režissööri Jerzy Śladkowskit, kelle film „Viinavabrik” linastub…
-
Miks sa alati kohe Madis Kõivule kirjutad?
Sest Madis Kõiv on väga tänuväärt kaasautor. Kui talle sinu mõte vähekegi korda läheb, siis on temapoolsed kokkusaamised just sellised, nagu sa ühelt kaasautorilt ootad, ning tema maailmatunnetus on mulle väga sümpaatne. Temas on ka lõpunimineku usku, kui juba kord mingi lugu on käsile võetud. Vahetevahel on vaja kõrvale säärast kindlust ja tuge. Näiteks selle loo puhul oli kogu…
