-
2. episood: õpetaja Laur. Laur kui Tootsi klassijuhataja ei saa aru, kus on ta õpilasi kasvatades teinud vea, et üks nendest, Toots, tulistab kõige pühama pihta, mis eestlastel on – sauna pihta. Ometi on saun oluline osa eestlaste identiteedist ja pärimusest. Saunas sünniti ja sauna viidi surnu viimseks pesemiseks. Sauna jooksis pärisori pakku, kui mõisasundijad teda peksupingile viia tahtsid, sest kange kuumus ei lubanud neil sinna…
-
Tragöödia
Tragöödia sündmustikku kannab ikka kangelase põrkumine fataalsete jõududega. Kangelase isikuomadused võivad seejuures olla millised tahes, saatust ei ole võimalik väärata ja saatus matab viimaks ikka kangelase koos kõigi tema püüdlustega. „Submarino” peategelastele Nickile ja tema nooremale vennale mõjub fataalse jõuna lapsepõlves läbi elatud trauma. Ema poolt pea täielikult omapäi jäetud poisid pidid enda peale võtma tunduvalt suurema vastutuse kui neile eakohane. Ning kui aset leidis…
-
Nüüd, palju aega ja mõned filmid hiljem, esilinastus Kullar Viimse teine täispikk dokumentaalfilm „Hing”. Linalugu nõgisest, mööda katuseid turnivast Francescost näitas, et lisaks eespool mainitud omadustele on filmitegijale vajalikud ka empaatia, oskus rääkida metafooride keeles ja julgus võtta aega, et pääseda portreteeritava hingesügavustesse. Need omadused on kõik „Hinge” autoril olemas, tulemuseks vägagi tundeerk filmilugu, mille peategelaseks on Francesco, Eesti ainus kutseline naiskorstnapühkija.
Ei oska öelda, kas nimemaagia…
-
Lugu sellest, kuidas inimene praeguseks saavutatud kõikvõimsuses on uude geoloogilisse ajastusse sisenenud, kuid ei oska saavutatud kõikvõimsust paremini keskkonda ära mahutada kui Gulliver sattumisel Liliputimaale, annab jutustada miljonites versioonides. Tundub, et vähemasti dokumentaalfilmi žanris hakkab jutustusviis tasapisi kanoniseeruma ja „Inimese mõõt” sammubki kõiges oma ilus kindlalt kanoonilist rada. Mida see tähendab? Alustuseks globaalset haaret. Me oleme üks liik ja üks inimkond, mis sest, et õnneks mitte…
-
Maeve Collins laulis avamisel iiri rannaviisi. Tema nagu ka ta kaaslased Jackie Askew ja Maria Kerin on pärit Clare’i maakonnast, mis on kuulus iiri keele laulikute ja jutuvestjate poolest. Aga Maria Kerin oli jäänud tõbiseks ega suutnud sel päeval oma etendust „Sool” esitada. See on tegelikult vaikne etendus, omamoodi väike rituaal, mida vahel ei panda tähelegi. Selles mõttes läks kõik loomulikku rada. Avamisel viibinud Jaak Johanson…
-
Selle kõige juures jäid siiski üsna suletuks. Sa ühtaegu nagu tõrjusid publikut ja samas Sa ju ka tahtsid end meile avada. Minu meelest on see Sinule väga iseloomulik. Ja see on Sinu juures paradoksaalne. See, et Sa hoidud inimestest ja – Sinu luule koosneb puhtast inimarmastusest! Sa võid välja näha sünge ja asjade kohta pessimistlikku arvamust avaldada, aga mina ei usu, et Sa sügaval sisimas oled…
-
Antropoloogiharidusega Marianna Economou filmis „12 naabrit” näeb ühe Ateena tänava elu. Seal elavate erineva taustaga, kuid üksteist vajavate inimeste kodusid. Jutustatakse, filosofeeritakse, lauldakse, tantsitakse ja vaadeldakse vaikselt elu, selle kadunud hiilgeaegu ja traditsioone, millest osa ajapikku hääbub. Aga mõned tavad, nagu magus matuseannetus, paistavad inimesi endiselt ühendavat. Kogu filmile annab tooni usk elu argistesse pisiasjadesse. Iraagist ja Pakistanist tulnud mehed on leidnud uue elukoha, kuid sidemed…
-
Ajaloo ilu ja valu
Nõnda võiks kestvalt jätkata, aga pigem võtan nüüd filmid ükshaaval ette ja jutu käiku sigib küllap viiteid sidususele veel. Alustan Eesti ajalukku retrospektiivselt kiikavate filmidega. Nagu seesuguste puhul ikka, tuleb meenutada elementaariat. Näiteks, et ajalugu pole olemas, on vaid ajaloolased. Ja filmirežissöörid. Et ajalugu ei sünni tegelikkuses, vaid paberil. Või filmilindil. Aja või ajastu objektiivset tõde ei suuda tabada ükski filmisilm, küll võib…
-
Selge. Räägime siis sinu kui filmirežissööriga, kelle täispikk film eile õhtul esilinastus. Nüüd, kui „Kormoranid” valmis ja kinos, kas pabistad vastuvõtu pärast või on hinges hoopis tühi tunne?
Ei üht ega teist. Olen ootusärev ja see tunne paneb aju endorfiine produtseerima. Käin ringi, annan intervjuusid, räägin hästi kiiresti ja püüan kõigel filmiga toimuval korraga silma peal hoida. Produtsent ilmselt juba vihkab mu uudishimulikke kõnesid ja meeldetuletamisi.…
-
2.
Üldistus kõlab umbes nii: Maimik & Co loomingu üks keskseid motiive on olnud tõsiseltvõetavuse ja selle luhtumise vastaspinge. Tundub, et nii dokumentaalfilmide kui ka mängufilmide loomisel on Maimik & Co-d ajendanud just tõsiseltvõetavuse ajuti lausa ohtlik pretensioon ja selle luhtumise, s.t inimliku naeruväärsuse lihtne ja loomulik ilmsikstulek. See on ideaalne lähtekoht komöödiate tegemiseks, väljendugu need siis dok- või mängustseenides. Meenutatagu kas või toda poliitmaskide sikutamist eksperimendis…
