-
„Tsirkusetuuris” on kokku põrganud Lauri Viikna ja loomakaitsjad. Viikna kavatseb rajada rahvuslikku tsirkust ja loomulikult on see hea. Loomakaitsjad aga paljastavad, kui näruses olukorras peavad kannatama rändtsirkuse loomad: kits Petrovitš, känguru, kassid, nutria ja kes veel ning see on ka hea. Kumb aga teisest parem? Kus on Jaak Kilmi ja Andres Maimik, seal on alati irooniat, olgu siis paksult, lausa burleskselt või siis veidi peenemalt nagu…
-
„Lope de Vega” kui näitlejate film
Nagu ikka ajalooliste draamade puhul nii on ka üks „Lope de Vega” juures esile kerkivaid teemasid filmiloo ajaloolise autentsuse küsimus. Kaheldes oma võimes Hispaania kultuuriloo asjassepuutuvaid seiku piisava adekvaatsusega hinnata, jätaksin ma siinkohal selle küsimuse kõrvale, seda enam et ajalooline tõepärasus on vaevalt olnud Andrucha Waddingtoni jt selle filmi loojate peamisi eesmärke. Teisisõnu on „Lope de Vega” stiilipuhas, ent küllalt tavapärane…
-
Kahtlemata annab näituseprojekt filmile raamistiku, milles too oma funktsiooni täidab: see on mõeldud kõnetama kindlat publikut, kontekstist tingitud viisil mõjule pääsema jne. Siinses ignoreerin seda konteksti ega vaatle „Wariazone’i” mitte eksponaadina, vaid filmina. Lootusrikkad autorid plaanivad seda saata sotsiaalkriitilise suunitlusega filmifestivalidele. „Wariazone” pole neutraalne mittesekkuv Tartu „Maailmafilmi” festivali mõõtu visuaalantropoloogiline uurimusfilm (mida ehk antropoloog Toomistult oodata võiks). Ei ole ka esmajärgus seksuaal-dokumentaal (nagu temaatikast ja Kiwa…
-
Väärib märkimist, et Kreeka kui Euroopa mõistes suhteliselt väikese filmitööstusega riik (viimastel aastatel enne kriisi tootsid nad keskmiselt 20–25 mängufilmi aastas) on viimaste aastate rasketes oludes suutnud toota sedavõrd huvitavaid ja mitmeplaanilisi filme. Rahvusvahelises filmiajakirjanduses on neid isegi kreeka filmi uueks laineks nimetatud. Kas on tõepoolest võimalik, et just rasked olud ning sund ennast kokku võtta ja tõestada, on tõstnud kreeka filmi laineharjale? George Papalios, Kreeka Filmikeskuse…
-
Muide, ka meie enda, eesti multiplikatsioonis on hügieen ja pesemine samas moraliseerivas võtmes ette tulnud. 1975. aastal tegi Rein Raamat lühifilmi poisist, kes ei kuula sõna, on kasimatu ja muutub seaks („Rüblik”). Seda oli jube vaadata, eriti kuna ma ei saanud tollal aru, mille pärast seda poissi niisugune saatus tabas. Tundus kuidagi alandav, et inimkuju tagasisaamiseks pidi poiss alluma, sõna kuulama. Hoopis šokeeriv oli aga asjaolu,…
-
Usutavasti vastab tõele nii algne kavatsus kui selle muutumine. Mida selle kohta öelda? Kuskilt otsast oleks see nagu parasiitinformatsioon, paras leevendama kellegi-millegi kõmunälga. Iga terviklik teos peab olema omatähenduslik, ei tohi arusaamiseks vajada mingit seletust väljastpoolt, ka mitte autori kommentaare.
Teiselt poolt tekib filmi vaadetes nii mõnigi kord küsimus – ega see või teine episood ole lavastatud? Ja seejärel – kuidas autor on saavutanud kahe portreteeritava seesuguse…
-
Üheks põhierinevuseks on, et hommikumaa kloostris on aja mõõde reeglina tunduvalt pikem kui enamikus õhtumaistes, vahest ainult mõne üksiku katoliku kloostri puhul sama. Näiteks saksa režissööri Philip Gröningu dokfilmis „Suur vaikus” („Die große Stille” „Into Great Silence”), kus 162 minuti jooksul on kuvatud katoliku kõige devotsionaalsema, kartuuslaste ordu elu nende emakloostris Grande Chartreuse’is Prantsuse Alpides. Need on vaikivad mungad, sissepoole vaatega mehed. Nagu mungad õigeusukloostreiski. Gröning…
-
1996. aasta ööl vastu 27. märtsi seitse munka arreteeritakse. 21. mail teatab Relvastatud Islamistlik Grupp, et on neil kõri läbi lõiganud. Valitsus seda uudist ametlikult ei kinnita, tunnistab aga mõned päevad hiljem tapetute äralõigatud peade leidmist. Tapmise asjaolud ja motiivid pole ametlikult tänini selgunud.
Loomulik vaikus
Film näitab munkade viimaseid elukuid ning mõtteliselt võib siin eristada kolme järku. Tavapärane kloostrielu veel enne, kui sõda koduõuele jõuab; seejärel,…
-
Äsja ilmunud raamatus „Raamat ei lõpe siin: vestlus Jean-Philippe de Tonnaci vaimus” („This is not the End of the Book: A Conversation Curated by Jean-Philippe de Tonnac”, kirjastus Harvill Secker; ISBN : 9781846554513) vestlevad omavahel Umberto Eco ja JeanClaude Carrière. Erudeeritud mehed diskuteerivad trükisõna tuleviku teemadel. Räägitakse teenimatult unustatud XVI sajandi prantsuse luulest, peagi nahua keeles ilmuvast Samuel Becketti näidendi „Godot’d oodates” esmatrükist, filmist, digitaalajastu võludest…
-
Elutöö eest sai tunnustuseks Palmioksa lisaks Bernardo Bertoluccile veel Jean-Paul Belmondo, laia ampluaaga näitleja, kelleta 1960.1970. aastate prantsuse filmi on raske ette kujutada. Praegu 78aastane staar, mänginud üle 80 rolli, on heas vormis ja teeb aeg-ajalt ikka mõne „sutsaka”, viimati küll 2008. aastal. „Vaatenurga” programmi parimateks tunnustatud filmid tekitasid filmikriitikute hulgas poleemikat. Kuulsa Korea kunstiliste filmide meistri Kim Ki-duki juba kolm aastat kestnud vaikimine saab seletuse…
