-
Kolm aastaaega, kolm eluetappi
Et eesti omakeelne filmikirjandus on väga hõre, on väärtuslik iga seda tühimikku täitev väljaanne. Koppeli raamat on seejuures veel eriliselt tänuväärne põhjusel, et keskendub ennekõike ühele eesti filmiajaloo suuremale tähtteosele – filmile, mida võiks potentsiaalselt nimetada parimaks eesti filmiks läbi aegade. (Pean siinkohal silmas „Kevadet”, niivõrd kui „Suvi” ja „Sügis” on käsitletavad ennekõike „Kevade” järgedena ning saavad oma väärtuse paljuski oma eelkäijaist tõukudes.) Koppeli…
-
Alustuseks antakse vaatajale kartograafiline selgitus ja põgus ülevaade maastikust helikopterilt. Kaubeldakse omale kogenud teejuht, tutvustatakse üht taigaküla, mida on seal tuhandeid ja kus tanumad on sama laiad kui sügavad. Ilmekalt avaneb küla olustik ja olemus: inimesed on lahkunud linna tööd otsima, tared on tühjad ja hääbuvad vaikselt, koerad sörgivad ringi, kauplusest varutakse teemoona. Kunagi elasid seal tunguusid ja seda verd paistab ka teejuht Gennadi palgest, millel…
-
Esimesed eestlaste filmi(mis) talgud
Väga tõenäoliselt valmis peamiselt talgute korras, ühise vabatahtliku ettevõtmisena päevapiltniku ja filmioperaatori Johannes Pääsukese ning Vanemuise teatri parukameistri Tõnis Nõmmitsa juhendatud lavastus, Eesti sisepoliitilisest elust endast inspireeritud ja Karl August Hindrey ideest sündinud lühimängufilm „Karujaht Pärnumaal”. 1914. aasta veebruari lõpus kõigepealt Tartus kinoekraanile jõudnud ja siis mitmes linnas laineid löönud „Karujaht” vändati teatava filmi- ja teatri-kogemusega eestvedajate suunamisel, aga enamik ajastuomaselt kostümeeritud (ehk…
-
Vene raketid lendavad jälle
1. juulist kuni 31. augustini on Briti Filmiinstituudi Southbanki filiaalis huvilistele avatud kunagises sotsialismileeris valminud kosmoseteemaliste kultusfilmide esinduslik retrospektiiv. Filmiprogrammi üldpealkiri „Kosmos” on lihtne ja lakooniline. Nüüd saab ka lääne filmihuviline, kes on heal juhul midagi kuulnud ainult Andrei Tarkovski „Solarisest”, viimaks teada, et ka Venemaal on tehtud tähelepanuväärseid ulmefilme. Ning seda juba enne Stanley Kubricku filosoofilis-futuroloogilist meistriteost „2001: kosmoseodüsseia” (1968), mis…
-
‘
3D-kino ohud
Siit muidugi kivi suurte kinokettide kapsaaeda: infot 3D-kinoga kaasnevate võimalike komplikatsioonide kohta on ikka liiga vähe. Igal juhul pole ma näinud ei kinode kodulehel ega ka kinodes endis selle kohta mitte mingit teavitust või hoiatust. Sama puudutab ka kuulmisläve piiril helisid: jällegi puudub vähimgi teave selle kohta, et tegelikult hakkab paljudel inimestel vägevamate heliefektide pärast pea valutama ja kinoskäik osutub üsna ebameeldivaks kogemuseks. Häda…
-
VKO kuus dokumentaalfilmi väärivad eraldi tähelepanu, iseäranis „Eelkäija” (1967), „Pööripäev” ja „Väejuht” (1968) . Mainitud töödes tõestab ajaloolase ja filmiteadlase haridusega režissöör, et dokumentaalfilmi saab teha ilma valetamata, ilma kaasa minemata selleks ajaks kinni naelutatud ametlike kaanonitega. Kujundlikult öeldes: need filmid tõestavad, et on võimalik käia mõõgateral kordagi vääratamata. Et filmikavatsustega võtteplatsile jõudmine oli talle 1975. aastast peale võimatu, pühendub VKO sõnale. Tema põnevalt struktureeritud kriitilised…
-
Algus Tallinnfilmis
Tallinnfilmi paberite järgi otsustades ilmub Vladimir Karasjov Harju tänavale 1965. aasta talvel. Esiotsa ei oska mina, kes ma tollal ju alles pooleteramehena olen kord heliinsener, kord jälle helimehena väikesi dokfilme teha saan, temast midagi arvata. Veel üks varjaag Venemaalt? – majas ju neid niigi piisavalt. Õigeusu papi täishabeme ja pikkade tumedate juustega mees räägib aga jumala puhast eesti keelt!? Kuid film, mida ta siis…
-
Ühtpidi pole selles muidugi midagi väga imekspandavat, sest pärast kahte tundi alalõpmata hüpleva käsikaameraga üles võetud kaadreid läheb küllap nii mõnelgi inimesel süda pahaks – seda enam, et mida kaugemale film edeneb, seda jäisemaks muutub selles valgus ja üha kaamemateks ka tegelaskujude palged. Siiski tundub, et „Melanhoolia” möödapääsmatut raputust ei saa kirjutada ainuüksi hüpleva kaamera ja muude tehniliste võtete arvele, mis meenutavad paljuski Lars von Trieri algusaegade…
-
Ainsaks tegutsevaks kinoks Tartus oli Ekraan, mille oli just üle võtnud kinokett Forum Cinemas, mis näitas tartlastele, mida tähendab ameerikalik filmiäri. Kinosaalides istuvate teismekate kätte ilmusid popkorn ja koka, repertuaaris aga valitsesid peaaegu eranditult Hollywoodi laiatarbefilmid. Mäletan veel, kuidas keset filmi tuli range kinotöötaja ja kupatas mu minema minu pileti hinnaklassi mitte kuuluvalt istekohalt, mis sest, et saal oli täiesti inimtühi. Palgalise teenindustöötaja kasinalt kinni…
-
„Mis meist saab?” Nõnda küsis Agnes Gabrielilt „Viimses reliikvias” ühes Eesti filmiajaloo tuntumas erootilises stseenis. Ajastule kohaselt oli stseen mõistagi ainult varjatult erootiline. Sama tuleb meil ikka-jälle küsida ka Eesti filmielu paremale tulevikule mõeldes.
Välismaa filmiga kõik kenasti
Väitkem, et välismaa filmiga on meil kõik korras. Mullu jõudis kinoekraanile rekordarv filme – 175 (neist ainult 12 olid kodumaised). Kinos käis rekordarv 2,13 miljonit külastajat, peaaegu pool miljonit piletiostjat…
