-
Tõsi, loodusfilmi keskmeks pole ju otseselt mitte aeg, vaid loodus ning ka seekordne festival pakkus rea heal professionaalsel tasemel tehtud loodusdokumentaale, kus vaadeldud ja uuritud mõnd liiki või looduskooslust. Ent üha rohkem on Matsalu festivalil fookusesse tõusnud inimkonna keskkonnakäitumise kriitiline käsitlus. Seda tõsiasja rõhutas juba möödunud aasta peavõidu saanud, Petteri Saario „Elu piiril”, lugu naftaveost Soome lahel.
Maailmavaateline kriis?
Vahel, kui mõnda mõtet ei väljenda mitte ainult üks…
-
Loolises lähtepunktis pole iseenesest midagi erilist. Teravalt mõjub see aga just praegu, kui seni toiminud majanduslikud strateegiad ja poliitilised jõuvahekorrad vanguvad, ei kiputa enam eriti uljalt globaliseerumisele ja multikultuurilisusele panustama. Segadus ja hirmud on seda suuremad, et kujutlus kapitalistlikust heaolust on murenemas, üldine mentaliteet, mis mõõdab elu tarbimisväärtusega, pole aga muutunud. Multikultuurilisuse ideel on seejuures ikka kaks külge nagu mündil: selle toimimise ilusaks eelduseks on, et…
-
Kõik see: koos tagasivaatega õpiajale, tegevusele Tallinnas, Austrias käikudele, põgenemisele Rootsi ja tegevusetusele Rootsis – on näiliselt vabas vormis sundimatult mööda filmi jagatud. Loogika ja karkass on muidugi olemas, tugisammasteks katkendid „Sümfoonia” neljast osast (muusika nagu kestaks mõtteliselt muutuva pildi all edasi). Mõne aja pärast lisanduvad sellele liinile Miamist saabunud pojapoegade matkad vanaisa noorusmail, poiste silmadekõrvade läbi toimuvad ekskursid sünnikohta, Tartusse Elleri ja Treffneri juurde, sõjaaegsesse…
-
Martin Scorsese on lavastanud või produtseerinud mitmeid muusikadokumentaale. Fookuses on olnud „Viimne valss”, „Bob Dylan” („No Direction Home: Bob Dylan”, 2005) ja „The Rolling Stones” („Shine a Light” – „valgus peale”, 2008). Eriti väärib esiletõstmist kuuest täispikast dokfilmist koosnev sari bluusi ajaloost (2003), selle kaasrežissöörideks olid muuhulgas Clint Eastwood ja Wim Wenders. Viimaks on ekraaniküpseks saanud Scorsese kolmetunnine portreefilm „kõige eraklikumast ja napisõnalisemast” eksbiitlist George Harrisonist…
-
I
„Südaöö Pariisis” liugleb lihtsa ja kandva küsimuse laineharjal: kus on siis lõppkkuvõttes parem, kas seal, kus meid ei ole (ühes kaunis ja kadunud ajas), või on hea ikkagi just siin, selles ajas, kus me praegu oleme? Režissöör Allen esitab selle küsimuse romantilise muinasjutu vormis. Muinasjutus valitseb müütiline aeg ning eks tajuta kahekümnendate Pariisi samuti kui omamoodi müütilist paika.
Alleni esituses kipuvad tolleaegsed kultuuriheerosedki olema veidi muinasjutukangelaste…
-
„Põhjakaare” lugu on küllalt tavaline: keskeale lähenev ja eluisu kaotanud mees saab ühtäkki teada, et kuskil kaugel on tal väike laps, kes koos oma emaga nüüd teda ootavad. Olles oma töökoha edukalt maha põletanud, seabki ta seepeale end teele. Road movie, ütlete? Norrakad ise on öelnud, et see on off-road movie. Filmi peategelase Jomari (mängib Anders Baasmo Christiansen) sõiduvahendiks tema pikal teekonnal on mootorsaan (ja hiljem…
-
Animatsiooni võlu peitub teatavas impulsiivsuses, distants reaalsusega ei sunni animatsiooni olema üksühele dokumenteeriv, poliitiline või ühiskondlik, vaid lubab olla tundeline ja aistinguline, pakkuda täiesti omalaadset võimalust ruumi ja aja mõõtme määratlemiseks. Oma ruumi loomine pakub tohutut mängulusti – see on mõnu, mille jälile paistab olevat jõudnud ka Yamamura. Ainest on Yamamura oma animatsioonide jaoks leidnud tihtilugu kirjandusest, jaapani traditsioonilistest lugudest euroopa kirjandusklassikani. Rahvusvahelistelt festivalidelt hulganisti auhindu…
-
1991. aastal hakkas Martin kirjutama juttu, millest kujunes välja seitsmest mahukast romaanist koosnev sari „Jää ja tule laul”. Neid romaane on tõlgitud vähemalt 30 võõrkeelde. Suurprojekti on nimetatud kõigi aegade olulisimaks teoseks fantaasiakirjanduses üldse, see jätab kaugele selja taha Tolkienid, Potterid, Pratchettid, Conanid ja kõik muu. Romaanile „Troonide mäng” on järgnenud „Kuningate võitlus” (kirjastuses Varrak ilmus 2008. aastal Martini romaan „Kuningate heitlus” Mario Kivastiku tõlkes), „Mõõkade…
-
Ken Saan on tuntud veidrate, lennukate ja esmapilgul kindlasti teostamatute ideede varrukast puistajana. Kõige hämmastavamad polegi mitte niivõrd need ideed ja nende rohkus, vaid see, et mõnikord juhtub isegi nii, et need ideed saavad teoks ja hullumeelsed visioonid vormuvad kõigi raskuste kiuste filmiks, mõnikord koguni selliseks, mida võib korralikuks või ehk arvestatavaks konkurendiks pakkuda neile filmidele, mis pole sündinud mitte pooljuhuslikult käigu pealt, vaid tõsise ettevalmistuse…
-
*
Vastses raamatus „Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides” meenutab Eesti filmilooja ja loodusemees oma töödega saadud kogemusi, läbielatud seiklusi, filmivõtete käigus juhtunut. See on väga isiklik raamat. Kena sünnipäevakink peategelasele ja lugemiselamus loodusfilmisõbrale. Sellega seoses meenub Peep Puksi kunagi kirjutatud juubelijutt ajakirjas Teater. Muusika. Kino (2002, nr 4). Autor osutab seal, et Marani filmilooming vääriks omaette mahukat uurimust. Õigus on see arvamine tänagi, uurimust…
