-
Eesti film oli seitsmekümnendate lõpust tõusuteel, filmikunsti oli tulnud uus põlvkond. Rõõmuga tsiteeriti statistikat: viimase nelja aasta jooksul (1977–1980) on eesti film saanud 43 auhinda ja diplomit, see on rohkem kui eelmise 36 aasta jooksul kokku. Demagoogilise kahjurõõmuga tsiteeriti ka eesti filmi kiitvaid moskvalasi. 1970. aastate lõpuks oli Eesti filmiteadvus juba sedavõrd välja kujunenud, et oli võimalik oma filmide festival. Seda siis 1980. aastal tehtigi. Nimetati…
-
Meil on kümme rahvusvahelist filmifestivali, meil on hästi toimivad, ehkki tõsistes majanduslikes raskustes väärtfilmikinod, kinodesse jõuab rohkem uusi välismaa filme kui kunagi varem. Eesti film ja filmindus on rahvusvaheliselt paremini tuntud kui kümme aasta eest, välismaiseid võttegruppe käib, kuigi võiks rohkem käia; äsja võitis Lübeckis peaauhinna Eestis vändatud norralaste film „Kuradisaare kuningas”. Seegi on kaudne tunnustus Eesti filmiettevõtjatele. On vist neli aastat ajast, mil räägiti isegi…
-
Eesti Filmiarhiivis on hoiul üle 8000 nimetuse filme, sealhulgas enamik Tallinnfilmi pärandist ehk suurem osa kogu Eesti sõjajärgsest filmiloomest. See on märkimisväärne osa Eesti rahvuskultuurist. Peale selle on filmiarhiivis üle poole miljoni foto ja 7000 helisalvestise. Peaaegu kõik need kogud on analoogkandjal, käega katsutavad.
Seega on meil probleem. Lähiaastatel hakkab kaduma võimalus vaadata elementaarse pildikvaliteediga eesti filmipärandit, sest meie targad aparaadid ei loe enam füüsilisi andmekandjaid. Praegu…
-
Tehniliselt on selge, et eesti film areneb koos maailmaga. Veel kümme aastat tagasi küsiti Eesti filmiajakirjanike ringis väheke kiusliku häälega, kas mõni film on ikka film või ainult videofilm. Seda isegi pärast seda, kui Thomas Vinterbergi amatöörvideokaameratega „Perekonnapidu” oli 1998. aastal võitnud Cannes’i filmifestivali žürii auhinna. Kummatigi kinnitati mulle Prantsusmaal, et filmilint suri 2010. aastal, kui turule jõudsid sellised uued HDvideokaamerad, mis oma mitmesuguse tundlikkusega ületasid…
-
2
Pealispinnal on „Võõrkeha” (eestikeelne tõlge ei anna paratamatult edasi algupärase pealkirja taotluslikku ebamäärasust: filmi keskmes olev maaväline eluvorm on suhteliselt kujutu ja suunatu miski, ollus, midagi, mis võib olla mis tahes, kas putukas või tulnukas või hoopis inimese hukutavalt ekslik mõtteviis) lihtsalt üks veidi tavatu ulme- või õudusfilm. Sügavamal vaatlemisel võib aga näha ka mitmeid muid tasandeid ja eesmärke. Ilmseim neist on küllap käsitleda inimpsüühika võimalikku…
-
Mõne filmi kohta öeldakse, et see on simmilik, mis viitab režissööri kordumatule käekirjale. Värvika isiksusena hõivab Simm seltskonda ilmudes kohe tähelepanu ja kõvahäälselt kõnevooru. Temaga on lõbus, ta on sümpaatne, ta ei vingu ega ole kuri. Sõbrad armastavad teda ja publik samuti. Sellisest mehest lihtsalt peab raamatu kirjutama.
Loodus tühja kohta teatavasti ei salli. Meie raamatulette täitvat elulugude buumi on hakanud täiendama ka eesti filmide ja filmirežissööride…
-
I
„Ohtlik sõit” on süžeelt õigupoolest üsna standardne põnevik, siiski pälvis Refn selle filmiga Cannes’is parima režissööri tiitli. Tõepoolest, „Ohtliku sõidu” puhul tuleb tunnustada vormistust, mõjuvalt väljapeetud intensiivsust. Pahaendeline õhustik, cool kangelane, terav action, vägivalla viimistlemine ja must huumor – kõik see on filmis olemas, ent lisaks on Refn kõik nõnda kokku kudunud, et toimuv mõjub veidi unenäolisena. Erilisest poeesiast „Ohtliku sõidu” puhul rääkida ei saa, küll…
-
„Ööbik” on vormi poolest klassikaline autobiograafia: inimene jutustab tagantjärele oma elust ning asjadest/sündmustest, mis võiksid ühiskonnale huvi pakkuda. Üleskirjutajaks on autori enda asemel ajakirjanik Alo Lõhmus, kelle töö tundub olevat korralik nagu toimetaja Inge Rajasaarelgi, kuigi seda on eemalt ja valmis teose järgi üpris raske hinnata. Ma ei tea ju täpselt, mis seisus oli must(audio?)käsikiri enne seda, kui Marani räägitut hakati raamatuks raiuma. Kotkauurija Tiit Randla…
-
Bosnia ja Hertsegoviina rahvusliku filmikunsti alguseks loetakse 1992. aastat, kui riigis toimus iseseisvusreferendum. Kuna seni eksisteeriti Jugoslaavia liitriigi osana, nimetati kõiki varasemaid Bosnia territooriumil vändatud ekraaniteoseid Jugoslaavia filmideks. Ometi tehti Bosnias juba 1920. aastail tummfilme. 1995. aastal ellu kutsutud Sarajevo filmifestival (SFF) on aastatega kujunenud üheks regiooni tähtsamaks, selle asutaja Mirsad Purivatra täidab tänaseni festivali peadirektori ülesandeid. Teiseks olulisemaks festivaliks on Bosnia ja Hertsegoviina filmide festival…
-
Lugeja huvides pean siin kohe andma nahkse üldhinnangu: Juhan Aare 46minutiline film on esimese 35 minuti jooksul enam-vähem korralikult ja omajagu hoolega tehtud terviklik tükk, seejärel vajub aga järsult lössi, isegi karjuvalt kreeni. Kompositsioon laguneb, ainese serveerimine hakkab punnituma Brüsselile pugemise suunas, pateetilises autoritekstis kuuldub hooti hüsteerilist nooti, kaamera ette on seatud täidiseks otsitud poliitpersoonid, kuuleb propagandistlikku ülekorrutamist. Justkui oleks autor mingist hoost kantuna lõpuks oma…
