-
Ent ei saa öelda, et teaduslik fantastika oma seesugust poeetilist kapatsiteeti ülearu tihti täie tõhususega ära kasutaks. Mitte et ta peakski: eelnenus oli juttu üksnes tähenduslikke tõlgendusi võimaldavast poeetilisest toimemehhanismist, mitte printsiibist, mida loojad luues tingimata sihipäraselt järgiksid või järgima peaksid – mõnikord ja ilmselt isegi enamasti on rohelised mehikesed ju ka lihtsalt rohelised mehikesed, sündinud fabuleerimismõnust või soovist kindlal moel unistada. Aga filmilavastaja ja -kirjutaja…
-
Aeg venib selles filmis, see on peaaegu seisma jäetud. Niisugune on elust kõrvale jäänud põdurate inimeste argipäev. Me ei näe siin mingit ameerikalikku edulugu, kus ratastoolineiu leiab oma elule katsumuste kiuste uue mõtte: kuigi ta käima ei õpi, saavutab ta hingelise vabaduse ja asub ärksana tegutsema. Väga optimistlik publik võib ju loota ja uskuda, et pärast ekraanil ette laotatud masendust ja närivat piina võtab kõige suurem…
-
Võib selgelt täheldada, et Jaapani sõltumatu autorianimatsioon on praegu rahvusvahelistel animafestivalidel päevakorras. Jaapani uue laine indie-autorid on esindatud nii lääne suurimates A-kategooria võistlusprogrammides (Annecy, Zagreb, Ottawa jt) kui erifookusega programmides. Isegi Eestist läks mullune Puuhundi-nimeline (Wooden Wolf) grand prix Jaapanisse Kei Oyamale filmi „Käeseep” eest.
Mis teeb jaapani animatsiooni erinäoliseks ja millest kõik alguse sai?
Võib öelda, et iga regioon kannab oma kohavaimu ja väärtust. Kuigi jaapani anime…
-
Enamjaolt tuleb ETV talle pandud masse arendava ülesandega toime. Näiteks uudiste, eriti hästi aga välisuudiste alal. Aga kultuurivaod . . . . Ei saa öelda, et neis umbrohi lokkaks. Pigem on tegu ikaldusega.
Miks on jumal teab mitmendat hooaega igal nädalal tipptunnil eetris säärane tühi saade nagu „OP!”?
Mulle kui aktiivsele kultuuritarbijale pole selles ühtegi sisulist sõnumit uue raamatu, filmi või teatrilavastuse kohta. Ma ei saa teada, kas seda maksab lugeda…
-
Kaljo Kiisa õhtu langes kokku ka ühe teise sündmusega: Eesti Päevalehe kirjastus on just praegu välja andnud Andres Laasiku suurema ja esinduslikuma Kaljo Kiisa mälestusteose pealkirjaga „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk: Ikka hea pärast”. Tegemist on ulatusliku ülevaatega mitte ainult vanameistri elust ja loomingust, vaid ka eri ajastutest eesti kultuuriloos. Raamat on kirjutatud lihtsalt ja haaravalt, teksti illustreerib suurem hulk fotosid, eluetappe kirjeldavad peatükid pole mitte…
-
Septembris 1936 Prantsuse filmipärandi päästmiseks Henri Langlois’ (1914-1977) initsiatiivil loodud Prantsuse filmoteek kolis pärast tulekahju Chaillot’ Paleest Trocadéro väljakul kümmekond aastat tagasi uude postmodernistlikku hoonesse aadressil Rue de Bercy 51.
Eesti retrospektiivi avaseanss „Noorte kotkaste” kontsertesitusega toimub filmoteegi suurimas, 400 kohaga Henri Langlois’ nimelises saalis. 23. novembrist 5. detsembrini kestev filmiprogramm pakub vaatamiseks kokku üheksa mängufilmi. Lisaks Theodor Lutsu debüüdile Kaljo Kiisa „Hullumeelsuse” ja „Nipernaadi”, Grigori Kromanovi…
-
Kõige suuremad teened Islandi filmielu edendamisel on kolmandal vanameistril. Friðrik Thór Friðriksson on autodidaktist filmientusiast, kelle algatusel loodi 1974. aastal Islandi esimene filmiklubi, ta oli juba 1980. aastal riigi ainsa filmiajakirja Kvikmyndablaðið asutaja ja esimene peatoimetaja. 1978. aastal aitas Friðriksson saksa kolleegi Wim Wendersi toetusel käivitada Reykjavíki filmifestivali (oli esialgu ühtlasi selle direktoriks). Umbes samal ajal alustas tööd filmikompanii Icelandic Film Corporation, mis on väidetavasti seotud…
-
Kuidas need talgulised filmitegemisega haakusid?
Kes soovisid osaleda režissööri või mingis teises rollis, võtsid esialgu ühendust internetis aadressil www.filmitalgud.ee, kus nad kinnitasid, et on valmis seda tööd tegema. Nad saatsid oma näidised, mille järgi siis valitigi.
Millal idee alguse sai, protsess käivitus? Millal hakkasite talgulisi koguma ja stsenaariumi kirjutama?
Kuulutasime 2010. aasta 28. XII välja, et teeme järgmisel aastal „Eesti film 100” üritusega seonduvalt tõelise massifilmi. Talgulisi hakkasime korjama…
-
Filmi ja raamatu kõrvutamine ei ole samuti uudis. Teinekord on raamatu asemel filmi eelistamine mõistlikumgi: „Nimed marmortahvlil”, mööngem tõika, on filmina tõesti hea. Lihtsalt filmivaatamine filmivaatamise pärast ennast ei õigusta. Kogu võlu sünnib vaatamisjärgses arutelus või teistes tööülesannetes, õppimise eesmärk on siiski mõtlema õpetamine, mõtlev kinopublik on aga filmikunsti vedur.
Raamatu lugemisega võrreldes on filmi vaatamine ajamahukam; ajamahukas seetõttu, et filmi tuleb vaadata tunnis, aga tunniaeg on…
-
Üldlevinud arvamus on ka see, et maakad on vaesed. Et neil polevat raha osta isegi kinopiletit. Tahan ka sellele vastu vaielda.
Võimalik, et olen parandamatu idealist, aga otsustasin maapiirkonnas kinoteenust pakkuma hakata. See on mul justkui hobi, mis segatud missiooniga tuua häid filme maapiirkonda ja näidata neid suurel ekraanil. Veidi väiksemal küll kui linnas, aga palju suuremal kui teleriekraan. Esimese kino rajasin oma maamaja keldrisse. Ise investeerisin.…
