-
On hea, kui vanameistritelt linastub filme, mille mõistmiseks ei pea tutvuma guru kogu senise loometööga, on hea, kui tehakse niisuguseid filme, millesse ei lülitada kümneid tsitaate ja vihjeid teiste autorite töödele. On hea, kui kinodesse jõuab uus kunstfilm, mis on selge ja arusaadav ega muutu koormavaks isegi siis, kui ekraanikangelane, keda portreteeritakse, on püstihull keerulise elusaatusega õnnetu hing, kes hoiab kramplikult kinni oma lämmatavast minevikust. Tegu…
-
Sarja jaoks kogutud ilmselt üsna mahukas materjal on äärmiselt hästi monteeritud. Säravatest kildudest saab kokku särav mosaiik. Iga saade on tervik, küllap ka sari kokkuvõttes. Vaataja poetab pisara, kuuldes vana naise pihtimust: ta palus haiglast tulles liftis, et abikaasa teda kallistaks, viimane aga keeldus. Ja rõõmustab, saades teada, et Raplas elavad ainult heterod. Mõni lugu, näiteks mälestus MTJi juhatajast ja tema kahest geipojast tekitab erinevaid emotsioone.…
-
Martini mainimine toob meid teise suure etteheite juurde. Öeldakse, et see film pole raasugi naljakas. Ja kui hinnata filme sama mõõdupuuga, mille kohaselt „Ameerika tükki” („American Pie”) peetakse publikunaerutamise etaloniks, siis pole „Larry Crowne’iga” tõesti mitte midagi peale hakata. Ei saa muidugi mainimata jätta, et sellisel juhul pole enamiku sellesse žanrisse kuuluvate teostega midagi teha. Buster Keatoni, Harold Lloydi, sellesama Steve Martini või ka juba mainitud…
-
Kuid liikugem siiski tagant ettepoole. Eriauhind anti filmile „Rõõmu sõber” (Kanada, režissöör Krista Spence). Algklassiõpilaste tehtud lühifilm, kus otsitakse sõpra, oli sedavõrd lustlik ja mänguline, et olnuks patt lasta sel professionaalide teerulli alla jääda. Äramärkimist vääris teos igal juhul. Õpilaste kategooria teise koha omanikuks sai Eesti Lääneühingu (Western Estonian Society) Kanada režissööri Mihkel Küti film, kus juttu eesti tudengite oskusest ja tahtest ajaloolise järjepidevuse hoidmisel. Esimese koha…
-
Muidugi pole aja peatumise tunne fotoga kohtumisel põhjendamatu väljamõeldis. Aga liiguks paar sammu tagasi. Jälle kord on põhjust osutada Jüri Alliku ja Endel Tulvingu kronesteesia hüpoteesile. Pidev osutamisvajadus tuleb sellest, et see inimliigi maailmatajumise iseärasust kirjeldav kontseptsioon võiks olla igale inimesele ükskõik millises kultuuris selgem kui A ja B (või millise krõnksuga iganes nende tähestik algab). Aga ma leian haruharva kellegi, kes „justkui midagi oleks kuulnud”.
Väga…
-
Viha tekib aga kergelt, kuna vürst, kes kaastundest on valmis alanduma nii loomult kui seisuselt madalamate ees, asetab nõnda kaaslase ette otsekui peegli, millest igaüks võib siis suurenduses näha ka oma madalaid taotlusi. Egoismist vabana, kuigi tihtipeale ise end egoismis süüdistades, ongi Mõškin otsekui võimatu inimene, idioot, kes käitub erandlikult, kuid kes oma headuses on ometi kõigist teravama pilguga ning kelle lähedust vajatakse. Kõik me teame,…
-
Uus Maailm oli üks esimesi uue aja pääsukesi, koos ja paralleelselt „Teeme ära” liikumisega. Tõsi, on igasuguseid paikkondlikke ning ajaloolise huviga seltse, mis loodud seoses mingi kindla projektiga, sageli monofunktsionaalsed. Ja üsna sageli koondavad need pigem vanemaid inimesi, kel on mahti ja ka ühiskondlikku positsiooni, et midagi ära teha. Uue Maailma Selts (UMS ) oli ent meediale atraktiivne, selle liikmed osalesid kirevates protestiaktsioonides (NB ! mitte…
-
Olgu selleks siis näiteks Michael Winterbottomi „Trishna” (tänapäeva Radžastanis ja Mumbais vändatud Thomas Hardy klassikaromaani „D’Urberville’ide Tess” uusversioon), Ralph Fiennes’e Shakespeare’i-ekraniseering „Coriolanus”, Michel Hazanaviciuse tragikoomiline tummfilm „Artist” (1927. aasta Hollywoodist jutustav mustvalge „armastuskiri”), David Cronenbergi psühholoogiline põnevusdraama „Ohtlik meetod” (Carl Jungi ja Sigmund Freudi komplitseeritud suhetest), Steve McQueeni Veneetsias võidutsenud „Häbi”, vendade Jean-Pierre ja Luc Dardenne’ide draama „Jalgrattaga poiss” (žürii eriauhind Cannes’is), indialase Kaushik Mukherjee mullune…
-
On küll, jah, asju, mida siin kiita: Nicole Kidman teeb last leinava emana väga hea rolli ja ka teistele osatäitjatele ei taha ma midagi ette heita. Kuid filmi lavastaja oleks võinud selle töö peale filmilindi kulutamata jätta ja selle asemel näidendi teatrilavastusena vormistadagi. Nii nagu see on algselt mõeldud. Filmis on puudu see miski, mis teeb filmist filmi. Pealtnäha on kõik nagu olemas, aga kogu aeg…
-
Vaat kuhu Euroopa Liit meid on viinud. Huvitav on töökaitseinspektorite roll. Ametnikud, kes peaksid garanteerima töörõõmu võimalikult täisväärtuslikul kujul, hoopis võitlevad kõigi vahenditega selle vastu. Alles tööandja hoiatuslask sunnib nad ajutiselt taganema. Oleks Oru ja Mäe talus sellised tüübid kukil olnud, lokkaks Vargamäel praegu põlismets ja vabaõhunäidendeist saaks etendada ehk ainult „Tarzanit”. Kui mingi tegevus ühiskonnas põlu alla satub, kipuvad selle tegijate oskused manduma. Nii ka…
