-
„Jõulud Vigalas” kuulub nende väga heade filmide hulka, mis on teenimatult unustusehõlma vajunud. Nõukogude aja kontekstis, 1980. aastate alguses, mõjus „Jõulud Vigalas” väga irriteerivalt, ametlikult võimu poolt kunstile ette kirjutatud kaanonitega lausa tüli norivalt. Filmi ajalis-ruumiliseks taustsüsteemiks on 1905. aasta revolutsioonisündmused ühes Eesti külakohas, Vigalas. Ofitsiaalse filmipoliitika silmis oli 1905. aasta stiihilise mõisapõletamise ja sellele järgnenud karistusoperatsioonide filmilinal kujutamine tegelikult täiesti „aus” ja aktsepteeritav tegu. Siis…
-
Peeter Brambat, tulite äsja Pariisist, kus käisite võtmas oma dokumentaalfilmi VladimirGeorg Karassev-Orgusaarest. Mis on selle filmi pealkiri ja kuidas peategelast kujutatakse?
Esialgu võib rääkida ainult tööpealkirjast ja see on „Lindprii”. Ei tahaks end pealkirjaga siduda, kuna see võib tekitada programmilise tegevuse, mida peaks järgima hakkama, aga mõtlemise ja tegevuse suunaks on see „Lindprii” päris hea.
Küllap tuleb portreefilm, mille keskmes praegune juubilar? Kuidas tahate teda näidata, kujutada?
Üks on…
-
See pole esimene kord puudutada visuaalse meedia vahendusel seda ajajärku. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses tegi Reet Linna sel teemal ETVs terve saatesarja, kusjuures üldse mitte kehva sarja, kus vaatles põhjalikult seda ajastut, neid sündmusi ja inimesi. Peeter Brambati dokumentaalfilm pole ei parem ega halvem, see on minu silmis suhteliselt samal tasemel linateos, lihtsalt esmakordselt dokumentaalfilmi liigis. Siinkohal tuleb filmi autoreid tänada, et nad lõpuks ometi…
-
Zombie’d ja sotsialismi pühad lehmad
35aastane Alejandro Brugués on sündinud Argentinas, kuid tema kujunemisaastad möödusid Kuubas, kus kunagise rahvarevolutsiooni kriitikuisse suhtutakse väidetavasti tänaseni surmtõsiselt. Äsja mängufilmilavastajana debüteerinud mehe satiiriline õuduskomöödia „Juan de los Muertos” (ka „Juan of the Dead”, tõlkepealkiri võiks olla näiteks „Juan – Kuuba zombie’de hävitaja”) on esimene saareriigis vändatud täispikk õudukas (viimase poole sajandi jooksul) ja osutunud üllatavalt menukaks. Peale kahe reaalse peategelase Juani…
-
I
„Lõbumaja” on ühe suletud maailma sisevaatlus: peategelasi selles filmis pole, fookus sulatatakse naiskollektiivi suhetele ja vastastikusele seotusele. Bonello on võtnud ette portreteerida gruppi, üksikud lood koonduvad üheks pastelseks pildiks ning joonistub välja filmi läbiv motiiv, mida peegeldatakse läbi eri tahkude. Tegevuse arenedes liitub lõbumaja kollektiiviga nooruke külaneiu, hetkeks näib, et nüüd on ilmunud peategelane, kellest lähtuvalt ehitatakse üles ka filmi dramaatiline areng, ent midagi sellist ei…
-
„Professor Viitso liivlased”
Vahur Laiapea on teinud ühe igati korraliku ja vajaliku õppefilmi, millele oleks raske midagi ette heita või siis enamat nõuda, kui ta on – dokument(aalfilm). (Muide, seda on ka „Ideaalide tund”, aga „protokollimise” printsiibid ja laad on teistsugused.) Ometi on tegijad pannud filmi sisse kohti, mis otseselt ei kuuluks nagu selle dokumendi koostamise eeskirjadesse. Filmitegija(te) sisemuses pulbitsevast protestist lihtsalt jäädvustatu n-ö mehaanilise esitamise vastu…
-
Raudne ise kinnitab, et ta ei kahetse ega häbene midagi ja on üldse kõige ausam ettevõtja meie planeedil. Aga mis siis, kui Juhan Parts ja Ken-Marti Vaher nüüd tema pärast ametist lahti lastakse, nagu 80 „kampsunit” nõuavad? Kas see tema südant sugugi ei vaeva?
Nii Raudse kui Stelmachi sõnade ja tegude vastuolu on silmatorkav, lausa pretsedenditu. Kui kumbki mees pole milleski süüdi – otse vastupidi, nad tõid…
-
Mittelineaarse dramaturgia ja üsna kaaluka muusika osaga oli ka hispaania film „Iseenda jälgedes”. Sürreaalsete Aafrika kõrbestseenide taustal mõjusid eriti värskelt filmi ladina-ameerikalikud muusikalõigud, mis lõid seoseid klassikaliste 1960. aastate makaronivesternidega. Peab ütlema, et ühekordsel vaatamisel jäi filmi süžee kohati pisut häguseks – muusika aitas seda küll suuresti tasakaalustada, luues ühe selge edasiliikumise dimensiooni. See lõi huvitava dialektika filmi süžee üheks keskseks teljeks olnud pidevalt kuhugi sumbuvate…
-
Ka materjalidest, millele foto lõpuks jäädvustati, on näitusel võimalik teavet saada. Juttu ei ole objektiividest ja kaameratest, kuid näituse pealkiri viitabki ülesvõttele, mitte ülesvõtmisele.
Esimesed päevapiltnikud olid rändajad, kes otsisid keda ja mida pildistada. Järgmised aga rajasid juba ateljeed, kuhu kunded ise tulid. Kui oli tekkinud turg, nõuti luba ja pandi ka maks peale, mis laekus enamasti linnakassasse.
Kohustuslik joonistamine
Teine äratundmine ei tule kohe. Iga uus kunst toob…
-
Mida ma siis kartsin, et vaatamise pooleli jätsin? Pärast algussegadust mu peas hakkas film mulle üha enam meeldima ning ma kartsin fopaad, mingit jämedat viga, mis teose pahupidi veab. Kaks komistust olin juba leidnud. Esimeseks oli esimesel vaatamisel Jutustaja puudumine. Olgu see kui tahes eepiline ja järelikult küsitav element dramaturgias, kuid teinekord on see päris vältimatu. Näiteks siis, kui on vaja jutustada ühe tegelase, näiteks Nastasja…
