-
Linaloo sellises lähtes ei ole mõistagi midagi uut. Iha kui hävitav jõud on eri vormides olnud ju lugematute kirjandus- ja kunstiteoste, sealhulgas filmide vaatlusobjektiks. Kas ja kuivõrd nende keskel suudab Steve McQueeni „Häbi” esile tõusta ja öelda midagi uut, sõltub, mulle tundub, paradoksaalsel kombel suuresti vaataja maitsest.
On ilmne, et oskustööna on „Häbi” meisterlik teos. Iga kaader on täpselt komponeeritud, tähelepanu on jagunud igale detailile: hingevaevades peategelase…
-
Aeg muudab lugu
Eepikaga on ikka sama häda mis ajalooga. Ajalugu on ju ka lugu, aja lugu, narratiiv, aja jooksul see lugu muutub, muutub ka võti, milles seda lugu jutustatakse, jutustajadki muutuvad kõvasti. Kangelased vahelduvad samuti kui moraalsed ja ideoloogilised sõnumid, mida aja lugu edastab. Lugu, mis pigistab pisara välja ühe ajastu inimeselt, võib paarkümmend aastat hiljem tekitada mürgist naeru. Ajalugu kui eepiline žanr on alati olnud…
-
Kõigest sellest olin ma tollal ka tegelikult teadlik. Mind lihtsalt häiris, et vaimukas kitš kippus röövima tähelepanu sellelt, mida näiteks Tarkovski pidas oma elutööks – filmikunsti enda, talle ainuomase keele väljaarendamiselt, keele, mida saab kasutada ainult filmikunst ja mitte ükski teine filmikunstiga piirnev kunst. Filmikunst ise, mille arendamisel euroopa autorikino oli 1960.-1970. aastatel teinud läbi kvalitatiivse hüppe, kippus ununema. See oli seda masendavam, et kõnealune kunstiline…
-
Self-made woman Thatcher
Kuigi Margaret Hilda Roberts sündis poodniku tütrena Inglise väikelinnas Granthamis, sai temast edasises elus üks XX sajandi väljapaistvamaid naispoliitikuid Margaret Thatcher. Kuna ta oli USA senini populaarse ja austatud presidendi Ronald Reagani lähedane kaasvõitleja ja mõttekaaslane, siis kõlbab ta kenasti filmilinal jätkama Briti kuningaperekonna traditsioone, mis konservatiivsele USA filmiakadeemiale ja ka keskmisele haritud filmisõbrale kenasti peale lähevad.
„Raudne leedi” on selles osas isegi julge film,…
-
Pleegitava päikese saatel jõuavad Ben (hõivatud Taani näitleja Thure Lindhardt) ja Nina (Sabine Timoteo) esimest korda pärast lapse sündi kahekesi puhkust veetma Vahemere saarele, kus neid võõrustavad vananevad hipipaarid rohelusse uppuvas majas. Kõik algab nagu peab: vesteldakse lõunamaiselt videvikuni, juuakse veini, kuid siis saabuvad noorema põlvkonna elunautlejatest paar Mara ja Pablo ning vaikimisi vahetub filmi tonaalsus, seltskonda hiilib armukadedus, umbusk. Kui veel selgub, et Ben on…
-
Lennart Meri oma filmimeestega hõimurahvaste juures
Viimane suur, raske ja paljude piltidega kalender ongi koostatud 2012. ja 2013. aastaks. Eemalt vaadates väga pilkupüüdev trükis. Eriliseks teeb selle ka teema, sest seekord ei illustreeri kalendrilehed hõimurahvaste kultuure rahvaluulekoguja või etnoloogi vaatenurgast, vaid võimaldavad osa saada Lennart Mere filmide maailmast. Kalendri rikkalik pildimaterjal (lugesin kokku 226 fotot ja filmivõtet) pärineb filmimatkade ajast ja näitab lisaks hõimlaste eluolule ka filmitegijate…
-
Kui mõelda Chaplinile, kui meenutada teisi maailma komöödiate kullafondi filme, siis on enamik (kõik?) üles ehitatud samale skeemile : kurb lugu esitatakse lustakalt. Puhtinimlikult on õnnetuste üle naermises midagi tervendavat. Naerab ja terveneb loomulikult publik. Lustakus ise võib ulatuda helgest muigest kuni surmmusta huumorini, kuid ei tohiks kunagi olla esitatud nurga taga itsitamise võtmes.
„Kormoranides” on haletraagika pööratud jandiks, tegu on niisiis jalaga-tagumikku-naljaga, kuid autorite vaatepunkt pole…
-
Kas ja kui palju on aga läbi mängitud ohustsenaariumid, kui terrorist hoidlasse pommi virutaks või mingi maalihe või -väring tekitaks lekke Läänemerre, sest pole kuulda olnud ja ei puudutata neid teemasid ka film. Tonti pole vaja suuremaks maalida, nood asjad jäävad sordiini alla ja vaatajale peas hekseldada. Pärast Jaapani tuumajaamade jama kipuvad sellised mõtted paratamatult tulema. Jaapani ääres on Vaikne ookean, aga meil paraja maailmajärve suurune…
-
Vanglas filmitud teater
Vennad Vittorio ja Paolo Tavianid on teinud filme rohkem kui 50 aastat, nad alustasid 1954. Dokumentaalsust ja lavastuslikkust meisterlikult ühele lõuendile kandev uus teos „Caesar peab surema” näitab, et ka üle 80 aasta künnise astunud filmimehed oskavad ning suudavad olla õigel ajal õiges kohas. Film jäädvustab Rooma superturvalise Rebibbia vangla pikaajaliste või eluaegsete vangide ettekandes William Shakespeare’i näitemängu „Julius Caesar”.
Võim, valelikkus, truudus, reetmine ja…
-
Hardi Volmeri piksillatsioonitehnikas ja arvutigraafikas teostatud filmi „Olmeheidutus” vaadanuna võib rahuldunult nentida, et režissöör pole tühja loba ajanud. Nagu lubatud, näen ekraanil fantaasiat täielikult estetiseeritud ühiskonnast, kus trimmis tuharatega koduperenaised väntavad (enese esteetiliselt ideaalses füüsilises vormis hoidmiseks, aga miks mitte ka obsessiivse rohelise ideoloogia mõjul) pesumasina trumlit ja atleetvõimleja välimusega mehed sõtkuvad samadel kaalutlustel oma kondiauru jõul liikuvate Hummeri maasturite pedaale, seda kõike totalitaristliku arhitektuurikeelega tseremoniaalses…
