-
Filmi sünd
Pool aastat hiljem, 2004. aastal sügisel, helistasin Ülole leprosooriumisse ja küsisin, kas temast võiks teha dokumentaalfilmi. Ülo ei vajanud mõtlemisaega, ta nõustus kohe. 2005. aastal suvel tuli Ülo nädalaks Eestisse. Tegime filmi esimesed võtted Tallinnas, Saaremaal ja Kuudal. Paralleelselt tõime filmi teise peategelasena teeneka leeprahaigete ravija, meedik Anne Sarve. Anne Sarv on Ülo Kirsi Lätimaale pagendanud Kuuda leprosooriumi peaarsti Arno Sarve lesk. Arno Sarv on…
-
Kaitsjate kasvav kaitsetus
Äsjalõppenud „Maailmafilmi” peeglist on võimalik leida mitmeid erinevaid telgi ja rõhuasetusi aastal 2012. Meedias on juba räägitud mehe kui isiku fookusesse tõusmisest selleaastases filmivalikus ja on kahtlemata tõsi, et festivalil võis näha palju filme, mis jutustasid lugu mehest (või läbi mehe silmade). Sellesse ritta kuulub hulk eripalgelisi filme, alates Pihkva vanausuliste kogukonda vaatlevast lihtsakoelisest filmist „Andrei Mihalkinost” (rež Jevgeni Aleksandrov, Jelena Danilko) kuni lüürilise…
-
Mockumentary, mis on tegelikult juba üsna vana nähtus filmikunstis, sai uue tuule tiibadesse 1999. aastal „Blaire’i nõiafilmi” („The Blair Witch Project”) projektiga. Seda filmi promoti väga usutavalt kui rühma metsas „kaduma läinud” tudengite koduvideot, mis kuidagi üles leiti ja kinolinale vaatajaid peibutama ja hirmutama seati. Usk sellesse, et tegemist on tõesti koduvideoga, moodustas olulise osa „Blaire’i nõiafilmi” nauditavusest õudusfilmina. Kui seda usku pole, on seda linateost…
-
Küprose juurtega Kreeka filmitegija Ioannis Ekonomidese „Knifer” („Macherovgaltis”, 2010) on absurdihõlma hakanud must-valge film, mis prepareerib nagu žiletiga tänast ühiskonda sama entusiastlikult kui morgitöötaja oma esimest „klienti”. Nikos (Stathis Stamoulakatos) elab oma elu kuidas oskab. Pärast isa surma ja matuseid kutsub onu (Vangelis Mourikis) ta enda juurde Ateenasse ja pakub tööd koerte valvurina, keda ohustavad naabruskonna albaanlastest räkitimehed. Tööpäevad venivad kui suvine sulav asfalt, onu on…
-
„Sinine kõrb” on väga positiivse sõnumiga film, hoolimata sellest, et võiks kurjustada sel teemal, kus on filmid karjäärimeestest, kelle portreeloost jääks kõlama, et mees on kogu elu unistanud isakssaamisest. Siin tuleb ikkagi mängu soorolli teema, küsimus: kas siis olnuks film teistsuguse ülesehitusega, kui portreteeritavaks olnuks baleriin Kõrbi partner Viesturs Jansons? Arvustajana ma parem ei astu sellele libedale teele, sest Jansons, nagu paistab, on kõnealuses linaloos esindatud…
-
Siin ei taha ma küll kindlasti mitte kritiseerida eesti dokumentalistikat. Pealegi ei ole mõistagi tõsi, et eesti dokumentalistid meie oma traditsioone üldse poleks käsitlenud: esilinastusid ju alles paar-kolm aastat tagasi Aado Lintropi „Setu pulm” ja Meelis Muhu „Kihnu pulm” ning eks omakultuurilisi antropoloogiafilme on tehtud teisigi. Ent millelegi väga lähedal olles võib olla raske vältida emotsionaalset seotust ja kallutatust, mis puhtalt dokumentalistika seisukohalt võib saada takistuseks…
-
„Suure Gatsby” kuues tulemine
Bulgakovi eakaaslase F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) kuulsaimaks romaaniks kujunes „Suur Gatsby” (1925), mis kujutab peategelase Nick Carraway kokkupuuteid Jay Gatsbyga materialismi ja moraalituse poolest tuntud džässiajastu-aegses New Yorgis. Tähtteoseks sai raamat pärast selle taasavaldamist 1945. ja 1953. aastal. Autoripoolse heakskiidu saanud samanimelist näidendit etendati 1926. aastal Minneapolises (The Guthrie Theatre). 1999. aastal valmis romaanist uus, tublisti uuendatud lavaversioon. Kuna tollal ei suudetud kirjanike…
-
Muhe ja kerge
Nõnda algab film, mis muhedas ja kerges võtmes valgustab ühe sotsiaalse murrangu tagamaid. Tegemist aga pole siiski päriselt komöödiafilmiga, ehkki pikantseid nalju ja situatsioonikoomikat on kuhjaga. Tegelikult pole see isegi film vibraatorist, vaid just nimelt sellest, mis sisaldub filmi pealkirjas – hüsteeriast. (Pealkirja tõlge on ebaõnnestunud: eesti keeles on hüsteeria võõrsõnana täiesti olemas, filmi konteksti ja rõhuasetusi arvestades olnuks just see kõige õigem tõlge.)…
-
Kohaloleku tunne
Kohaloleku tunde film kahtlemata loob, ja teeb seda pealegi üpris võimsalt. See on hea. Ainult et kuhu see film vaataja sõidutab? Kas tõesti reaalselt eksisteerivasse Tallinna linnaossa, ajaloolise nimega Uus Maailm? Või hoopis mingisse uude maailma, mis on autori loodud? Ilmselgelt reaalse interjööri eksponeerimine tundub lausa paviljonivõttena.
Film koosneb ju valdavalt lavastuslikest episoodidest, kohati tundub, et isegi tekst on inimestele ette kirjutatud. Mis see siis on?…
-
Ega Wuolijoest päris teadmatuid Eestiski vist liiga palju ole, arvestades, et lisaks „Õrnroosale” on eesti keeles korduvalt avaldatud Wuolijoe mälestusi (alates aastast 1986 tänapäevani), tõlgitud ja menukalt lavale seatud Wuolijoe Niskamäe-näidendeid, samuti Wuolijoe tütre Vappu Tuomioja (ka filmi keskne tegelane) mälestuste kogu „Sulo, Hella ja Vappuli” (eesti k aastal 2000), mis hõlmab filmigi aineks olevat ajalõiku kuni 1945. aastani.
Pealispindselt kolmel teemal
Sel taustal on võimatu vaadata värsket…
