-
Jänes oli meres, paat tõusis ja langes. Sassi käed hoidsid lampi seda tantsu tasakaalustades hellalt paigal.
Saaresadamas juhtus nii, et seltskond pidas heaks enne lõppsihte looduskaitseala keskusemajast läbi astuda. Läbiastumisega juhtus jälle nii nagu ikka juhtub. Mõni tund hiljem oli majaperenaise Virve suur ametituba suitsust hall ja jõminast paks. Kirjastuspoliitika ja suure maailma võtmeküsimused said ägedaid seisukohavõtte.
Vaikusehetk tuli alles siis, kui hoogu sattunud oraatori mõttekinnituseks mõeldud käekaar…
-
Adamsit tundsin niipalju, et olin teda kuulnud liidu vanima liikmena avamas kaht Eesti Kirjanike Liidu kongressi. Konsultandina olin viibinud kord Ida-Saksa kirjaniku saatjana tema juures ja seega isiklikult tuttav. Tollest korrast jäi meelde Adamsi raamatuist kuhjatud kodu ja tema kordumatult isikupärane kuju, vähe märgatava aktsendiga kõne, kõrvas kuuldeaparaat, toimekus ja külalislahkus. Minu arvates elas ta siis üksinda. Saatis mu külalisega vestluse ajaks kööki kohvi keetma ja…
-
Nii ongi. Sageli tajume väga teravalt seda vahet, et maailm on muutunud, täiesti muutunud, kuid seda vaid meie endi jaoks.
Kirjanike liit ise vaevalt tajub mingit erilist vapustust, olgu sisseastuja kas või Kivirähk. Sedavõrd mittelõplik on see küllalt suur ja ere kooslus kogu aeg, üha muutumises, kedagi saamas, kedagi kaotamas, üha mõtlemas ja välja mõtlemas, reflekteerimas maailma muutumist, tolerantne olles ja ärevil ja kõike näinud. Kõiksuguseid.
Ühelt poolt…
-
Jaan Kross, Vladimir Beekman, Lennart Meri, Jaak Jõerüüt, Teet Kallas, Paul-Eerik Rummo ja mina istusime harjumusvastaselt ilma lipsuta ja lühikeste käistega särgis troopikapäevitusega esikommunisti kabinetis, suitsumehed nautlemas Camelit, mida Nicaragua liider Daniel Ortega terve kasti Väljase tarbeks jättis, kui oli alla tulistanud Ameerika sõjalennuki. Kätlemisel öeldi mulle vaikselt: „Näed, ikka oled valitud . . . .”
Ometigi, kui aprillis 1986 kirjanike kongressi lõppistungil Toompea kõrges saalis Vladimir Beekman teavitas nimed,…
-
Kontrastse taustana meie tänasele teaduspoliitikale, mis tõrjub eestikeelsed humanitaarväljaanded teaduse äärealadele ja hindab ainult „maailma mõõtmist” võõrkeeles, on mind alati hämmastanud, kuivõrd enesestmõistetavaks ideaaliks on kogu senise eesti kultuuri ajaloo vältel alates XIX sajandi varasest ärkamisajast olnud vastupidi, püüd emakeelse kõrgkultuuri, kõrghariduse ja teaduse poole. Kahtlemata oli eesti kultuuriline iseseisvus, loomulikult selle osana ka eesti keel ja eestikeelne kirjasõna üks Eesti riigi loomise aluseid.
EKL sõnadest tegudeni…
-
Hoolimata selge sõnumiga pealkirjast on raamatus võrdlemisi vähe autori sisekaemuslikke mõtterännakuid sõja ja rahu teemal. Küll aga autori empaatilisus, sotsiaalselt tundlik närv, kombineerituna kadestamisväärse sõnaseadmisoskusega, avab meile paljude teiste inimeste, kellega Maugham raamatu sündmuste päevil kokku puutus, isikliku seose sõjaga. Lugejal on näiteks võimalus tüssata lihtsameelset inglast koos Bandol’ turu juustumüüjaga, kiruda rikkureid koos maailmarevolutsiooni spoori elus hoidva prantsuse meremehega, nautida adrenaliinimöllu koos verinoore Briti hävituslenduriga.…
-
Selgelt ilmutavad ennast konjektuurid matemaatikas, nii mõnigi geniaalne matemaatik on välja ütelnud mõne väite, mida on olnud väga raske või isegi paari sajandiga olnud liiga raske tõestada, ent mida keegi ei ole ka suutnud ümber lükata, sest niipalju kui on teada, kehtib see igal vajalikul elujuhtumil. Näiteks Riemanni hüpotees on konjektuur, mis arvuteoorias ennustab algarvude jaotust. Vähesed arvuteoreetikud kahtlevad, et see on tõsi, ehkki pole rangelt…
-
Kognitiivteaduste üheks ületamatuks probleemiks on saanud seega kvaalid (qualia) – meie tunded, mälestused, tundmused ehk teisi sõnu meie subjektiivse maailmakogemuse spetsiifilised kvaliteedid, nagu näiteks kohvi lõhn või ananassi maitse. Need on äravahetamatud, aga neid on väga raske kirjeldada ning peaaegu võimatu teiste inimestega jagada või võrrelda. Keegi pole välja mõelnud, kuidas neid seletada, ega suutnud tõestada, et need ka tegelikult tõesti olemas on. Seega pole tänapäeva…
-
Mis imevägi peaks mind vedama slämmile, kui see päädib vaimse roimaga, ja miks peaksin ma osalema žüriis, mis mõrvab noori andeid? Mida ma peaksin tegema? Slämmi asjus tegin Malinile konkreetsed ettepanekud, ei mäleta sisulist vastust, aga tulen tagasi mõttekäigu juurde, mis on abiks igale luulevõistluse korraldajale. Esiteks žürii. Kui žürii ei ole pädev, nii nagu slämmi zürii seda ei olnud, siis tuleb ekspertiis võtta sealt, kus…
-
– – – – –
Hajameelne haldjas
käis mul ükskord külas:
autol tuli, tsiklil läks,
rattaga käis poes,
Bella jooksis kõrval
nagu ikka koer.
Kui nad läinud olid,
tundsin meeles hella:
kõik sai korda. . . .
. . . .vastupidi. . . .
Kuid. . . .
nad TUNDSID KELLA:
vilelt tulid, vilelt läksid,
vilelt miskit tegid,
keerlesid ja pöörlesid. . . .
nüüd jälle KÕIK on segi.
2.
Ka hajameelne haldjas
võib vaasi riivata –
niisama, kogemata,
vaid ühe tiivaga.
Ja mitte tingimata
vaas katki ka ei lähe
ja mitte kellelegi
ei kuku ta ka pähe,
sest hajameelsel haldjal
on roppu moodi õnne:
KÕIK läheb veidi VILTU,
KÕIK…
