-
Ja nyyd see lugu, mille algusele sa oled juba päris lähedal. Näe sinna mine. Astu ligi, vaata ise, mis seal on. Mis sa enam passid, no mine kohe hauaplatsile ja lykka see kurekella puhm kõrvale tema nime eest. Siin ta ongi, vana Homeros Siska, kelle hauda nad Kreekamaalt asjata otsinud ja mitmesse paika pakkunud. Oli siuke unistaja mehekene ja elas yksi. Mõni pidas vähe imelikuks ka.…
-
Raamatu keskmeks on ikkagi kodu, paikkonna teema. „Sest mis on keegi ilma kodu või kodutundeta – allakäija, keda on raske jalule aidata” (lk 11). Ja selle kodu on loodud just inimesed ise. Liigutav on Sommeri austus, tänulikkus ja pühendumus esivanematele. Üks sügavaim peatükk kõneleb just vanavanemate ja ta enese religioossusest. „Pyhak, esivanem ja hingesugulane segunevad, sest vaimne ja ihuline sugulus on inimesega toimuva neljamõõtmelise protsessi kaks…
-
Pianist ja kirjanik muusikast ja keelest
Kõik Laretei teosed on olnud algselt kirjutatud rootsi keeles ning eesti keelde jõudnud alles tõlke vahendusel. Laretei on oma mälestustes korduvalt mõtisklenud keele rolli üle inimese identiteedis ja kodutundes – seejuures peab ta ka muusikat keeleks, kuna seegi on inimeste suhtlusvahend. Muusika on kõige rikkam keel, köidikuteta, vaba ning loomult jumalik.3 Ometi on sel puudus – juurtetus.
Kui suursaadik Heinrich Laretei pere…
-
Kahtlemata on objektiivsemaid ja subjektiivsemaid memuaare. Esiteks sõltub see kirjutajast endast: tema mälutüübist, kui hästi ta mäletab, ja kas ta tahab kõike, mis meenub, täpselt sellisena kirja panna. Aga samuti avaldamiseks mineva teksti koostamise n-ö tehnilisest poolest. Mõnel on võimalus abistava materjalina kasutada oma kunagisi päevikuid, kirju või märkmeid, teine lappab vanu ajalehti ja säilinud pabereid, mis aitavad omaaegseid sündmusi paremini meenutada. Leidub tugevasti „objektiveeritud” mälestusi,…
-
Seega on uskujad loojad. Nad on surematud, sest teisi luues loovad nad ka iseennast – justkui romaanikirjanikud elavad nad oma tegelaste kaudu. Ent need, kes ei usu, kes ei loo ei teisi ega ennast, on surelikud, loodu lõhkujad. Teose minategelane, kes käib kasiinos malet mängimas, heidab uskmatute leeri põlastusega peaaegu kõik inimesed. Ainus, kelles ta elu näeb, on maletaja don Sandalio. „Ta mängib [—] nagu peaks…
-
Sellise avatuse kultiveerimine kujundab „Stereomeetria” luuletuste atmosfääri, mis on aga kõike muud kui turvaline. Enese avamine välisele on küll ainus võimalus leida midagi tõeliselt väärtuslikku, kuid muudab teelolija ühtlasi haavatavaks ja kaitsetuks. Nõnda seisavad „Stereomeetrias” kõrvuti trots, meeleheide, pettumus ja tagasikohkumine ühelt poolt ning vabanemistunne ja pühalikkust aimav vaikimine teiselt poolt. Tervikmulje on seeläbi rikkalik ja dünaamiline: tekstid on hoolikalt valitud ja järjekorda seatud, kordagi ei…
-
Sarja korraldajana püüdsin läheneda igale esinejale loovalt, näha temas kolleegi ja mõnevõrra ka õpetajat. Kolleegi selles mõttes, et kõik kirjanikud on liidetud eesmärgiga luua kirjandust ja on varustatud enam-vähem sarnaste teoreetiliste teadmistega. Õpetajat selles mõttes, et vestluskaaslane oskaks tuua oma elust välja selliseid kogemusi, mida teistel ei ole, rikastades niimoodi kuulajaid.
Toomas Vint – kasuks pööratud juhus
3. mail oli sarja avaürituse külaliseks Toomas Vint. Tema kirjaniku- ja…
-
Oled esinenud paljudel kirjandusfestivalidel nii Inglismaal kui mujal maailmas. Kas ja mille poolest tänavune Londoni festival, mida on võrreldud nii kirjandusolümpia kui Eurovisiooniga, kõige rohkem erineb?
Eks ta oli nagu üks suur luulefestival ikka. Mingit võidu peale luule lugemist või paremusjärjestuse väljaselgitamist seal muidugi ei olnud. Selles mõttes on kogu see jutt olümpiast või Eurovisioonist lihtsalt intrigeeriv nimetus, mis tekitas meediakära.
Tuli teha valikuid väga huvitavate esinemiste vahel…
-
Sõnal „maailmakirjandus” on vähemalt kolm tähendust. See võib tähistada kõiki luuletusi ja lugusid, mis on maailmas läbi aegade kirja pandud. Teiseks võib see tähendada kirjapandu aegumatut paremikku, üldinimlikku klassikat. Ja lõpuks võib see tähendada ka sedalaadi kirjandust, mis on oma taotlustelt rahvuslikust kontekstist sõltumatu, olles adresseeritud rahvusvahelisele, kosmopoliitsele auditooriumile. Sõna mitmetähenduslikkusele vaatamata tundub, et „The Literature Lover’s Companion: Who Wrote What and When” on saanud eesti…
-
Tallinna konverentsi korraldaja, Eesti kirjandusmuuseumi vanemteaduri Epp Annuse esimesed kogemused IAPLilt ulatuvad 2000ndate algusesse. „Väga harva tekib akadeemilistel üritustel tunne, et just siin ja praegu toimub midagi väga olulist, et tuleb kirjutada üles nii palju, kui vähegi jõuab, et seda hetke mingilgi moel säilitada. IAPLil olen selliseid hetki kogenud: ka emotsioonikaugena tunduv teoreetilise mõtte edastus võib mõjuda nii, et kogu saal vakatab erilisel kombel, tajudes midagi…
