-
Kehatu looja
Alustama peaks ikkagi loomingust. See ju jääb, kui kehaline inimene kaob. Ka Dinesenile peaks lähenema pigem vaimses võtmes, tema loomingule olemuslikus mõõtmes ja keeles. See pole kerge, aga lugupidamine kirjaniku vastu sunnib selle poole püüdlema.
Ajatu väärtusega teosed ei sõltu ju kehast ega kehalise maailma seadustest. Pigem paljastavad nad selle kui illusiooni, ihuvad välja karmi tõe, mille keskmes on inimese elu määrav reeglistik, õiglusmõõde, mis inimesest…
-
Lintropi ajaline kogemus tundub lähtuvat aastaaegade rütmist (alapealkiri: talv 2010 – sügis 2011), mis saab märgiliseks ühisnimetajaks päevikusissekannetele. Krulli raamatu päevikulisuse võti ei ole aga sugugi pealkirja täiendavas dateeringus (mai 2010 – oktoober 2011), vaid luulekogu pealkirjas, lauses Veel ju vist. Seejuures tundub, et Krulli raamatu päevikulikkus aktiveerub just Lintropi oma kõrval. Tsüklipealkirjadesse ülekantult toimivad veel, ju ja vist märgi või keelelise metafoorina ka kogu raamatu…
-
George Orwell esitas juba 1940. aastal oma essees „Charles Dickens” (täistekst http://orwell.ru/library/reviews/dickens/english/e_chd) seni ületamatu tõestuskäigu, miks inglastel on Dickensit tänaseni vaja. Orwell mõistagi ei pea vajalikuks seletada Dickensi maailma eestlase vaatepunktist, aga pole raske tulla ka täitsa iseseisvalt mõttele, et on veel midagi peale jalgpalli, mille tundmine aitab mõista tänapäeva inglaste mentaliteeti ja ühiskonnakorraldust. Näiteks Charles John Huffham Dickens. Nagu ütleb koolijuhataja mr Thomas Gradgrind romaani…
-
Ennekõike polnud ta, nagu Chesterton ja Jackson on soovinud vihjata, „proletaarne” kirjanik. Esiteks ei kirjuta ta proletariaadist nagu ülekaalukas enamus teisigi tollaseid ja praegusi romaanikirjanikke. Kui küsida mis tahes lugejalt, milliseid proletaarseid tegelasi ta Dickensi loomingust mäletab, siis kolm kõige tõenäolisemat on Bill Sykes, Sam Weller ja proua Gamp, ehk murdvaras, toapoiss ja joodikust ämmaemand – mitte just kõige esinduslikum läbilõige inglise töölisklassist.
Teiseks ei ole Dickens…
-
Luuletustena lugude edasiandmine ongi võib-olla parim viis panna publik kuulama, tundma ja tarduma. Inimeselt inimesele. Selline esitusviis sobib ka suulise kultuuriga, kus kirjasõnal nii suurt võimu pole olnud. Mustlastele on omane end luule, laulu kaudu väljendada. Polansky loeb alati enne avaldamist oma luuletused kõigepealt neile ette, et saada teada nende arvamust. Polansky räägib igapäevaelust ja saatusest mässituna uskumustesse, head, aga ka halba toovatesse traditsioonidesse, mis on…
-
Mõned aastad tagasi pidasin loengukursuse Tartu ülikooli välisüliõpilastele pealkirjaga „Ülevaade eesti kirjandusest (inglise keeles)”. Selliselt kursuselt oodati palju, kuna eesti kirjanduse lugemine (mõistagi tõlkes) oli välisüliõpilastele peaaegu ainus aken eesti kultuurilukku ja vaimuilma. Neid ümbritses võõras kultuur (olgugi et euroopalikus linnas), arusaamatu keel, mille koodide suletust süvendasid kinnistena tunduvad inimesed (eriti hämaratel kaamosekuudel). Kuidas seda (eesti) kultuuri ja sootsiumi tõlkida? Klassi ees seistes tõdesin, nagu mõned…
-
Esimene argument, miks „Head read” on eksitav nimi, põhineb tõsiasjal, mille kohaselt tahame, et nimetus oleks mõttekas ja mänguline ka inglise keeles – kuna tegu on siiski rahvusvahelise festivaliga. Ingliskeelsetes pealkirjades kasutatakse aga suuri algustähti. Niisiis on tegemist täiesti teadliku viitega festivali mitmekeelsusele.
Mis aga puudutab festivali nime lahkuvõi kokkukirjutamist, siis kellelgi väljaspoolsel pole õigust seda tahtlikult, omavoliliselt, ilma eelneva kokkuleppeta muuta – isegi kui nimetus eksib…
-
Paule Constant on avaldanud üheksa romaani ja ühe esseeraamatu. Nagu ta ise selgitas, moodustavad tema teosed erinevas kombinatsioonis triloogiaid, mida seob kas mõni korduv tegelane, kes esineb kord kõrval-, kord peategelasena, stseen, mida eri jutustajate kaudu ja eri nurga alt edasi antakse, või lause, mis rändab raamatust raamatusse. Näiteks tema viimases romaanis, mis ilmub järgmise aasta jaanuaris, hakkab üks tegelane tema esimesest romaanist oma autori vastu…
-
Meie Liisi (passi järgi: Katre-Liis Ojamaa, sajandat põlve linlane, kümnendat põlve haritlane, noorest peast punkar) aga kirjutab kohe oma „Ajalaulude” avaluuletuses: Mul on hirm mõne tunde ees, / sest lihtne on wääramatu. / Tema järsus & rabavas selguses / pole tulemus määramatu. // – – – // Ma armastan Sind. / Ma armastan Sind. / Siit ma tagasi enam ei lähe („Selguseaja laul”, lk 5). Mis…
-
Laev on maailm igal juhul, olgu siis kollektiivne või sise-, ja sellepärast on laevad inimesi alati nakatanud merega. Mõni ütleb, et ta armastab merd ja sellepärast tahab merele minna. Tegelikult on vahest nii, et ta ei armasta maad, ja sellepärast tahab maal vaid külas käia ja kui veab, siis maale vanadussurma surema tulla, kui meri üle jõu hakkab käima. Sama on ka palgasõdurimerega, millest sind võidakse…
