-
Samast ajast pärineb ka kunstniku maailmavaade, mis baseerub armastusel lähedaste inimeste ja teiste olendite vastu. Tundub lihtne, ent sugugi mitte üldmõistetav. Olen õnnelikult sattunud tema näitustele ka Pärnus või Haapsalus ja näinud nii ka näiteks 1980ndate suuri figuratsioone Kihnu naistest. Hilisemad maastikud seelikuriietega üle laguneva jäävälja või mõne muu tühermaa on ju tegelikult edasimõtlemine samast kunagi tajutud tõdemusest, et inimese elumaailm võib piirneda ka ühe väikese…
-
Kumu väljapaneku kohta on pressis kasutatud isegi mõistet „eklektiline”, kuigi see negatiivse alatooniga osutus pole minu meelest päris õigustatud. Kui nüüd kasutada näituste puhul võrdlusena koolifüüsikast tuntud mõisteid „tsentrifugaalne” ja „tsentripetaalne”, siis on seekordne näitus Semperi kohta erandlikult tõepoolest mitte ühtekokkujooksvalt unifitseeriv, vaid tsentrifugaalne, erinevaid teemasid, käsitlusviise ja meediume hõlmav, erinevaid märksõnu laiali paiskav tervik. Meile kaugustest lehvitava Semperiga avamis-performance, mida sai vaadata Kumu katuselt ja…
-
Teie Budapesti galerii on tegutsenud 1988. aastast. See oli esimene eragalerii Ida-Euroopas, endises sotsialistlike maade blokis üldse. Tegelikult oli sellel sammul märksa suurem tähendus: selle galerii tegevusega panite aluse uuele, teistel alustel tegutsevale galeriide süsteemile ja kunstiturule selles regioonis. Kuidas on lood Ida-Euroopa kunstituruga praegu?
Vaieldamatult on Ida-Euroopa kunstiturg ka praegu olemas, kuid see ei toimi igas riigis ühtemoodi. Enamik endise sotsialistliku bloki maid tunneb ennast üksikuna,…
-
Väikese Illimari (varem Veere) tänaval Nõmmel Tuglase majana tuntud, täisnimetusega Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakond rajati hoonesse, mille oli Artur Adson ehitanud 1933. aastal ja kus Adson ja Marie Under elasid kuni Rootsi põgenemiseni 1944. aasta septembris. Muuseum rajati täpselt 40 aastat tagasi, 28. septembril 1971. aastal, umbes pool aastat pärast Friedebert Tuglase surma ja Tuglaste vara testamendijärgset pärandumist ENSV Teaduste Akadeemiale (võib-olla…
-
Iga uus põlvkond on näinud vähegi laiapõhjalisema näituse puhul nõukogudeaegse ülevaatenäituste restauratsiooni, kuigi nad ise pole sel ajal elanud ega neid näitusi näinud. Sel ajal olid mäletatavasti kevad- ja sügisnäitused: esimene Tallinnakeskne, teine vabariiklik. Tartlastel olid oma näitused, mida sõideti pealinnast lausa bussiga vaatama, ja vastupidi.
Postmodernismi pooldajad deklareerivad küll sõnades pluralismi ja kõige lubatavust, kuid nende demokraatlikkuses võiks siiski kahelda. Igasuguste siltide all käib halastamatu võimuvõitlus:…
-
MTÜ Loovalt Tulevikku on eraalgatuse korras olukorra lahendamiseks samme astunud. Just äsja andis ühing välja rikkalikult illustreeritud kunstiõpetuse õppematerjali „Tähelepanu! Valmis olla! KUNST !”. Komplekti kuuluvad õpetaja- ja õpilaseraamat ning neid toetav kunstimäng. Autorid on Kristi Laanemäe, Anu Lüsi, Jelena Tšekulajeva ja Anu Purre. Mängu on koostanud Ingrid Putk. Sisutoimetaja ja konsultant on Anneli Porri, kujundaja Kaarel Nõmmik. Ilmselt pole Eestis veel kunagi antud välja nii…
-
Esmalt pean küll üles tunnistama, et ma ise ei osalenud, kuigi Heili Sõrmus tegi kuraatorina oma potentsiaalsete kunstnikega head tööd: üleskutse kõrval kasutas ta ka isiklikku lähenemistaktikat, ei teinud osalemisettepanekut mitte ainult e-posti kaudu, vaid ka helistas õige mitmel korral, ta mitte ainult ei ärgitanud, vaid ümbritses valvsa tähelepanuga, andis veel aega jne. Igal juhul usun, et kõik kunstiteadlased (ilmselt vähemalt need, kes esimesele ettepanekule, areldi…
-
„UltraMarine” on eesti ehtekunsti nägu: karge, kaunis, väljapeetud ja sissepoole vaatav. Näiteks võib tuua Julia Maria Künnapi prossi, kus on perfektselt antud edasi mere lainetus, või Maarja Niinemäe ebamaiselt kauni töö „Lainehari” (graveeritud opaal, merekarp, hõbe, kuld, 2011). Välisautorite töödest on sarnase hoiakuga Marzia Rossi vaoshoitud iluga prossid või Beth Leggi teos „Culalloe” (puit, hõbe, tint, emailvärv, lehtkuld, 2011). Vaimukamat lähenemist toovad Adolfas Šaulyse ja Mari…
-
Kui kunstnikud omavahel valivad töid näitusele, siis see on enesekeskne tegevus – kunstnikule meeldivadki tema enda tööd. Teine asi on teha valik objektiivsemalt, väljastpoolt. Minu arvates ei peaks kunstnikud ise oma töid näitusele valima, nad ei peaks selle protsessi juures üksi olema, sest objektiivsus on kerge kaduma, kui seda üldse ongi. Kaunase tekstiilibiennaali korraldajad tõidki juurde teoreetikud, et nood looksid kommunikatsiooni ühiskonnaga, mõtleksid selle üle, kuhu…
-
Peab ütlema, et neil, kes seda aega mäletavad, oli see huvitav taaskohtumine läti vaibakunsti kuldajaga, mil tegusa ja innustava Rūdolfs Heimrātsi juhtimisel õitses nii tekstiilikateeder kui ka kogu Läti vaibakunst. Mäletan, et olime üsna kriitilised: meie rafineeritud koloriidi ja stilisatsiooni taustal olid need rahvakunsti arendused, trallitavad jaanikud ja lõikuspeod meie maitsele vastuvõetamatud. Aga nüüd, kui seda nägime usun, et vähest osa muuseumidesse kogutust –, tõdesime, et…
