-
Kui arvata välja Rimas Sakalauskase ja Marge Monko installatsioonid, koosneb näitus seinale riputatud klaasitud ja raamitud ühes horisontaalses rivis esitatud fotodest. Esmapilgul tunduvad need traditsiooniliste maastike ja kompositsioonidena. Kujutatuga ei püüta šokeerida ega provotseerida. Näituse vaoshoitud sisu ja vorm suhestub pigem nõukogude kui praeguse Euroopa kunstiga.
Külastaja peab vaatama läbi piiluaugu, et näha väljapaneku ainukesi alasti inimkehasid: Sigrid Viiru kolme mustvalget fotot, kus kunstnik poseerib kodus ema…
-
Tarmo Luisk on omaette tegutsev disainer. Soolalao näitusel on selgelt näha, et Eesti disaineril on kõige raskem hakkama saada vabakutselisena, kuigi just see on kõige põnevam ja ägedam viis disainer olla. Näitusest õhkub vabadust, mille Luisk on endale võtnud. Näituse pealkiri „Mängud tulega” tekitab uudishimu – millise tulega mäng käib? Kohapeal selgub, et tegelikult käib mäng rohkem aja mõistega. Paljud esemed, mõtted ja ideed on aga…
-
Ma pole seni kuulnud Maarja-Linda Põllu nime, võib olla on see minu viga, et ma ei ole hästi kursis uuemate management’i trendidega, kuid tundub, et ei Ivar Kaasik ega manager pole eriti hästi tuttavad Boris Bernsteini, Jaak Kangilaski, Raivo Kelomehe, Peeter Linnapi ja miks mitte ka minu enda eestikeelsete artiklitega. Nii tundub Kaasiku „esimene mahukam ülevaade” (küll ainult 80 lehekülge) paljuski lahtisest uksest sissemurdmisena. Viidatud kirjandus…
-
Biennaali on nimetatud kunstimaailma olümpiamängudeks, kuid biennaali on kirutud ka konformistlikuks ja mandunuks. Mõned otsivad revolutsiooni, kui ei leia, on pahased. Innovatsiooni, tehnoloogilis-vormilist, ongi vahest Veneetsia suurürituselt palju oodata. Näitusesse inkorporeeritud kolm Tintoretto maali rõhutavad, et võib-olla on tänapäeva maailmas üldse palju kunstirevolutsiooni oodata. Oludes, kus kunstitegemine ei ole enam väheste väljavalitute (tihti üliandekate) pärusmaa, vaid sipelgate ükshaaval kokku tassitud tsivilisatsioon, on üksiku kunstniku või grupi…
-
Biennaal suhestub meie kaasajaga väga dünaamilisel moel: Tintoretto ja Veneetsia ajalugu on tiritud üpris ühemõtteliselt ajaloolist paralleeli looma. Võrdlusteljel, kui suur ühiskondlik kaal oli Tintoretto ja tema kaasaegsete loomingul kunagi või kui olulised olid visuaalsed kunstid Veneetsia praeguse linnakeskkonna kujunemisel, aga ka kuhu on nüüdiskunst praeguses maailmas platseerunud, on kaalukauss teadagi millisel poolel. Kas see ongi vabaduse hind?
Parapaviljon vs. rahvuspaviljon US A paviljoni ees täiskäigul ragistav…
-
22. ja 29. X kohtumine on pühendatud Giardini Itaalia paviljonis eksponeeritud Bice Curigeri kuraatoriprojekti sisse juhatavale Veneetsia XVI sajandi suurkujule Tintorettole. Kuid Achille Bonito Oliva, Roland Krischel, Renato Barilli, Giandomenico Romanelli, Cecilia Canziani, Pericle Guaglianone ja Haroon Mirza (tänavune Hõbedase Lõvi ehk noore kunstniku preemia laureaat), biennaali president Paolo Baratta, Tintoretto uurija, kahe monograafia autor Melania Mazzucco ja San Giorgio Maggiore kloostri abt Norberto Villa (just…
-
Üks hinnangukriteeriume on olnud ka rahvapäraselt hellitav nimetus siisike ehk kuulumine ühte maailma mõjukamasse andmebaasi Thomson Reutersi Web of Science (WoS, varem ISI ehk siis Thomason Reutersi teaduse veeb) . WoS-i koostajad tunnistavad ka ise, et selle andmebaasi formaliseerimine on edukam loodusteaduste puhul, inimteaduste, sh sotsiaalteaduste bibliomeetriasse suhtutakse ettevaatlikumalt. Siiski koostab WoS ka humanitaarajakirjade andmebaase Arts & Humanities Citation Index ja Current Contents / Arts and…
-
Miks tahtsid Tallinna fotokuu ajal näidata just Boriss Mihhailovi töid?
Boriss Mihhailovi vaieldamatu panus fotodokumentalistikasse inspireerisid mind juba kunstiakadeemias õppimise ajal. Tutvusin kunstniku töödega lähemalt ta autoriraamatus „Lõpetamata väitekiri” („Unfinished Dissertation”, Scalo, 1998) ja ka ta hiljutine „Braunschweigi makett” („Maquette Braunschweig”, Steidl, 2009) on endiselt intellektuaalselt nauditav. Mihhailovi fotod on n-ö „hooletus” dokumentaalstiilis: need on tehniliselt kohati ebatäpsed, kompositsioon on pealtnäha juhuslik. Autor tahaks justkui…
-
Kuraatorid on leidnud igavesti naiselikku kahe autori Johannes Greenbergi ja Ferdi Sannamehe loomingus. Mõlemad on XIX sajandi lõpul kunstivõõrast maaolustikust võrsunud ja XX sajandi algul endale mitmekülgse erialakoolituse välja võidelnud. Mõlemad on läinud kunstiajalukku eesti kunstikultuuri rikastanud isiksustena. Oma tegutsemisajal kiiresti muutunud kunstivoole järginuna maalisid ja modelleerisid mõlemad ka arvukalt teoseid, mille objekt on teine sugupool, naine. Samas on küsitav, kas nad väärtustasid teadlikult eraldi teemana…
-
Variku pornokaadrite valik järgib selget süsteemi. Valitud on kaadrid, mis tekitavad pornokauges vaatajas šoki või tülgastuse: kõikidel piltidel on naisi kujutatud ebamugavalt, kas liiga karvutult, valu või hirmu tundvana. Fakt on, et pornotööstus on naisevaenulik, kuid kunstniku valitud pildid peegeldavad tõhusalt ka Eestis levinud naise seksuaalsuse tabu. Seksitabust võidavad kõige enam veebileheküljed nagu elu24 või naine24 (sic!), mis koguvad tähelepanu pealkirjadega, mis suunavad naisi mehi toidu…
