-
Flo Kasearu: Tegin KUNST.EE ajakirja esimesest numbrist audiovariandi: lugesin ajakirja kaanest kaaneni kõva häälega ette. Ma ei ole kindel, kas ajakirja peaks kaanest kaaneni lugema või mitte. Mina tegin seda (suurte) ootustega uuenenud ajakirja vastu. Aega võttis see umbes üheksa tundi. Järgmine number ilmus poole aasta pärast. Enam ma kaanest kaaneni ei lugenud. Uute käsitluste ning huvitava lisainfo asemel meenutati jaanipäeva KUNST.EE-s sel ajal juba pool…
-
Harry Liivrand: Niši kohta tahtsin lisada, et almanahhi Kunst tiraaž oli omal ajal umbes tuhat ja ka praeguse KUNST .EE oma on umbkaudu sama palju. On tähelepanuväärne, et 50 aastaga pole selles osas muutusi toimunud, kuigi huvi kunsti vastu on langenud.
Andreas Trossek: Kui iga kunstiajakiri on marginaalne nišiajakiri, eks siis on ka selle n-ö ideaallugeja spetsiifiliste huvidega. Tänapäevane ideaallugeja võikski olla mõne kitsama huvifookusega inimene, kes…
-
Kas on olemas kunstiajakirjandusteooriat?
Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis õpetatakse ajakirjanikke ja suhtekorraldajaid. Seal lähtutakse üldisest massikommunikatsiooniteooriast, millel on rahvusvaheliselt välja töötatud printsiibid ja koolkonnad ning omad kohalikud autoriteedid. Kultuur funktsioneerib massimeedia masinavärgis ühe rubriigina (enamasti kahjuks meelelahutuse kategoorias), ent sellises kontekstis uurivad seda ajakirjandusteadlased. Spetsiifilisemat kultuuri- või kunstiajakirjanduse teooriat kui sellist pole aga loodud. Kontrollisin väidet igaks juhuks ajakirjandusõppejõu ning tsensuuri spetsialisti Maarja Lõhmuse peal.…
-
Fassaade on skulptuuride ja reljeefidega ehitud läbi aegade. Orgaanilisemaid kunsti ja arhitektuuri sümbioose saavutati juugendis, millele järgnes ornamendist täielik lahtiütlemine ning funktsionalismi võidukäik. 1930. aastate uusklassitsismiga ilmusid majadele taas figuraalskulptuurid, ornamendivööd, dekoratiivsed õisikud jms. On õieti sümboolne, et Eestis paigutati seda laadi skulptuurid (Juhan Raudsepa „Töö” ja „Ilu”) ühena esimestest just Tallinna Kunstihoone fassaadile. Nende sobivus tekitas omal ajal küsitavusi: „Meie moodsate majade fassaadides on korduvalt…
-
Valguskastid vilguvad kui ööseks välja lülitatud foorid, tekitavad silma võrkkestale kujundeid, mis vahelduvad musta pildiga. Nõmmelt Lasnamäele liikudes on Saadoja 14. juuni ööl pildistanud inimtühje ristmikke, kus mälestused on rasked kui põrandani ulatuvad vanad kardinad. Mõlema kunstniku rekonstrueeritud teekond kattub kohati nendelsamadel tallinlastele ka tühjana äratuntavatel ristmikel. Vaikus Saadoja fotodel on kurjakuulutav ja tühjad ristmikud toovad meeltesse mälestuse kõikidest nendest kohtadest ja hetkedest, kus oleme kannatanud…
-
XVIII sajandil tegutses Eesti- ja Liivimaal suhteliselt vähe kunstnikke ning nende töid satub siia üliharva, kui satubki, peab operatiivselt tegutsema, sest näiteks St Lucase galerii ettevõtmisel Tallinna jõudnud Berend Johann von Bocki ja tema naise Helena portreepaar (umbes 1770, atribueeritud Leonhard Schorerile) lipsas muuseumi nina alt Lätti. Praegu avatud näitusel on veelgi töid, mis pakuvad muuseumile huvi ja mida oleks ka võimalik omandada: eelkõige Johann Köleri…
-
Ene Parsi ja Ehalill Halliste põimevaip ja lapitehnika on universaalselt mõistetavad nähtused. Võib-olla eraldi ei mõjukski need nii innovatiivsena kui ühises ekspositsioonis näituse kolmanda osaleja Mare Kelpmaniga, kes on EKA tekstiilidisaini innovaatilise koolkonna arendaja ning, kelle loomingule on just viimastel aastatel saanud osaks palju rahvusvahelist tähelepanu. Ta on olnud huvitatud kõrgtehnoloogilistest võimalustest traditsioonilises valdkonnas, nagu tekstiilikunsti on harjutud nägema. Rahvuslikud mustrid ja rahvalikud heegelpitside ornamendid jõudsid…
-
Seekordse sündmuse kujutava kunsti osa iseloomustas interaktiivsusus. Teise korruse galeriis asus Evangelia Basdeki (Kreeka) ja Tanel Saare hiiglaslik Trooja hobune. Muljetavaldavalt monumentaalne elukas ulatus maast laeni. Selle sees toimetas kreeka kunstnik, tema tegevus projitseeriti galerii seinale. Mida ta seal täpselt tegi, ei tea, igatahes oli see midagi intiimset, kuna ta oli paljas ja vähemalt sümboolselt siiski isoleeritud ruumis. Kuna Trooja hobune oli algselt mõeldud salaja vaenlase…
-
Eks 1920ndate alguse Starkopf on seostunud eelkõige kõige uue ja värskega, mida Euroopas tehti. Ta oli rännanud, õppinud ja töötanud nii Prantsusmaal kui eelkõige Saksamaal. Kui Kumu näitust vaadata, siis 1920ndatest on väljas just väikesemõõdulised figuurid. Sa lisasid muuseuminäitusele veel epiteedi „kaasaegne”. Mis teeb muuseuminäituse tänapäevaseks?
Antud näitus on ehitatud üles nüüdiskunsti näitusekülastaja kogemust silmas pidades. Starkopf on selgelt modernist, modernism seostub minevikuga ja Starkopfi looming…
-
Ka Marcel Duchamp, kes on muuhulgas öelnud: „Mul on võimatu teha midagi, mis ei ole kunst”, ei pidanud oma „Fontääni”– vähemalt esmaesitamisel – mitte kunstiks, vaid puhtalt institutsionaalseks proovikiviks. Ka Duchamp ei tahtnud teha kunsti. Teame, et ta loobus maalimisest jms. Kuidas võiks dekodeerida Zolotko strateegiat? Kas terminilt „kunst” tuleks tõepoolest rõhuasetus nihutada mujale? Kuhu? Miks? Kas kunst ei ole enam kunstniku jaoks väärtus? Või ei…
