Kas teie projekt jätkab 2007. aasta mustlaskunsti paviljoni „Kaotatud paradiis” („Paradise Lost”) ideid? „Kaotatud paradiis” oli selle biennaali üks meeldejäävamaid projekte: asi polnud mitte niivõrd suurepärastes teostes ja staarkunstnikes, kuivõrd just projekti idees.
2007. aasta näitus oli esimene, kus mustlaste kunst oli biennaalil väljas. On uskumatu, et see võttis nii kaua aega, kuid see oli suurepärane algus. Näitusel olid mõned suurepärased tööd ning juba avamisest peale…
Saarepuu ja Zoova astusid areenile just siis, kui esmane lääne kaasaegse kunsti „järeleaitamiskursus” oli läbi saanud, seda koos Linnapi koolkonna hääbumise, uute meediumide vaimustuse ja Sorosi keskuse rahastatud ülevaatenäituste kadumisega. Zoova miksis oma üleelusuurustel lõuenditel kokku popkultuurisümboleid ja süüdimatuid sõnumeid (maal „Zoova – universumi kuningas”), tema kunsti nimetati küll transpopiks, küll seostati MTV-põlvkonna maailmavaatega. Saarepuu omakorda sai tuntuks Tallinna kerjuste tarbeks valmistatud kerjamismasinate ning nendega „töötavate”…
Kõige suurem nendest hädadest on see – ja see sünnitab hulganisti tarbetuid pingeid –, et riikliku poliitika tasandil ei tunnistata, et tänane Eesti on multi-, mitte aga monokultuuriline riik. Lisaks sellele on kõik need jutud integratsioonist või lõimumisest enamasti tühipajas loba, kuna tegelikult on meil tegemist assimileeriva ühiskonnaga. (Seda negatiivset kogemust, mida tähendasid nõukogude aja lõpu aastakümnete assimilatsioonikatsed, peaksid vähemasti keskealised inimesed veel mäletama; milleks siis…
Kui Eesti kunstis on kogukond, kelle päralt on metropol, kelle loomingut üksmeelselt näidatakse ja kaksmeelselt kritiseeritakse, siis Rein Kelpmannil on oma eeslinn. 1980ndate keskel tõi ta maalinäitustele puust agulimajade motiivi. Need olid vanad ja muutumatult pruuni-ookri-rohelised, ükskõik kui palju need kulusid või ükskõik kui palju neid üle värviti. Aeg oli ka küps, sest juba 1970ndatel hakkasid noored arhitektid-postmodernistid aguliarhitektuuris väärtust nägema. Kui ehituskunsti puhul üldse millegi…
Leonardot on üldse palju kopeeritud: meenutagem „Mona Lisa” loendamatuid paljundusi-teisendusi (vt Linnar Priimägi, Leonardo da Vinci „Mona Lisa”: maneristlik portree. – SL Õhtuleht 28. IV 2001). Kuid mida demonstratiivsemalt koopiad originaalist kaugenevad (Salvador Dalí vuntsidega Gioconda!), seda tungivamalt osutavad nad algupärandile. Mitte ükski jäljendus ei pääse Leonardo küljest lahti, samal ajal kui tema kaasaegne Michelangelo suunas oma matkijad endast mööda minema ja maneristlikku dekadentsi langema. Leonardot…
Nii kannavad neljaosalise sarja autobiograafilised natüürmordid pealkirju: „1982–1988 / 14–20”, „1989–1995 / 21–27”, „1996–2002 / 28–34 ehk 7 aastat õnnelikku armastust” ja „2003–2009 / 35–42 ehk 7 aastat õnnetut armastust”. Joonas aga on loobunud kalendrist, loobudes 2000. aastal demonstratiivselt eluloost. Akt, mis kutsub esile teatava skepsise, sest ennekõike näib tegemist olevat kunstniku labase katsega institutsionaliseeritud kunstiilmale trääsa näidata. Kunstniku edasised kommnetaarid samal teemal annavad aga siiski…
Sealjuures hindab Tuominen – kui vaadata tema loomingut soome tehniliselt üliviimistletud skulptuuri ja installatsioonikunsti kontekstis – ka teose esteetilist külge, mida ideekunsti juures liigagi sageli alahinnatakse. Tuomineni mõtlemine on pildiline, tema meetodiks on tüpologiseerimine. Need kaks karakteristikut torkavad näitusel kohe silma. Kuigi Tuominen töötab n-ö pehme kujundi kaudu ja tema huumor on pigem paitav kui hammustav, pole talle võõras ka flirt sürrealismiga. Aga see sürrealistlik noot…
2010. aasta oli XX sajandi mõtlemises kui tulevikuaja märk: tehnoloogia on oma arengu tipus ja inimkond elab sotsiaalses harmoonias. Kuid tänapäev näitab midagi muud: kommunikatsioonitehnoloogia esineb küll kõikjal meie kultuurilistes koodides, tulevikki näikse käes olevat, kuid see viib nii mõnegi identiteedikriisini. Tänavune festival alapealkirjaga „Futurity Now!” ei otsinud nähtusi ja ideid, mida tulevikul veel on meile pakkuda, vaid vastupidi – mida meie saame tuleviku nimel ära…
Briti kunsti „paha poiss” Hirst sisenes kunstimaailma 1988. aastal skandaalse „Freeze’i” näitusega Londoni dokkides, olles tollal alles Goldsmithi teise kursuse üliõpilane, pärast seda „pole kunstimaailm enam endine”. Eksistentsiaalne, musta huumoriga vürtsitatud eneseväljendus kunstipiiride laiendajana on loonud Hirsti ümber igavese mässaja oreooli. Kunstnikuna, kelle loomingul pole üht nimetajat (kui mitte pidada selleks eduideoloogiat), on ta ennast valdavalt väljendanud installatsiooni, assamblaaži, ready-made’i või YBA-le (noor briti kunst) tüüpiliste…
Kirglik Pärtelpoeg ja ajaloo tuuled
Kui 2000. aastal kerkis üles Lahemaa rahvuspargile, s.t riigile kuuluva Palmse mõisa mahamüümise küsimus, ütles Leila Pärtelpoeg: „Mul on tunne, et peaksin endale Viljandi turuplatsil tule otsa panema, et näidata, mida ma Palmse müügist arvan”. Mõis…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
