-
ILJA SUNDELEVITŠI näitus „16 : 9” Tallinna Linnagaleriis kuni 13. XII .
*
Ilja Sundelevitši näitust võiks ehk nimetada mingis mõttes uurimuslikuks väljapanekuks. Võimalik, et ka kontseptualistlikuks uurimuseks. Nii palju, kui ma aru sain, toob Sundelevitš külastajani nihestatuse ning moonutatuse, mis valitseb televisioonipildi puhul, kui laiad ekraanid on vaid osaliselt pildiga kaetud. Nii vaatamegi vähem või rohkem moonutatud pilti. Selge see. Selle tõestuseks on Sundelevitš galeriis välja…
-
Mulle meenus seda näitust vaadates Mihkel Muti väike essee „Oh, oleks mul tiivad” novembrikuisest Loomingust: „Miks ei võiks siis uus kunst jõuda millenigi, mida sotsiaalpsühholoogia, sotsioloogia jt inimteadused (mis niigi „pehmed”) ei suuda? Kuigi, kas pole seejuures langetud empiiria lõksu? Säärane kunst näib pelgalt taandavat objektiivset kui üldist objektiivseks kui üksikuks, võttes viimase oma objektiks, selmet olla üldine kaemuslikult ja subjektiivselt. Kas pole kunst ära andnud…
-
Üht võimalikku draamade, unelmate ja fantaasia pidu jagas ta hiljuti ka kõigi teistega, kes samuti leiavad, et vajavad juba tuttava sisuga olme kõrvale midagi ülevat. Nappideks haruldasteks päevadeks oktoobri lõpul maskeeris Veenre Rotermanni kvartali vana ja rõske nisurukkiveski peeneks galeriiks, kus tutvustas oma uusimat ehteloomingut kogu selle pidulikkuses. Et saabuja sujuvalt hallist Tallinnast muinaslugude juurde juhatada, oli näituse ülesehituse puhul arvestatud külalise kõigi meeltega: silmale avanes…
-
See on kindlasti etteheide eelkõige akadeemia üliõpilastele ja õppejõududele, sest kasutamata jäeti Tallinnasse kätte toodud suurepärane võimalus kolleege kuulata ja nende loomingule pilk heita. Kunstnikest professionaalide seas on huvipuuduse põhjuseks ehk see, nagu eravestluses kuulda on olnud, et paljusid Eesti tarbekunstnikke tänavuse triennaali teema ei köitnud: soovi rollimuutuseks lihtsalt ei olnud. Laiema üldsuse huvipuuduse on põhjustanud aga kardetavasti üldine tarbekunsti teemade kadumine viimaste aastate huvifookusest. Nii…
-
Kolmanda laine feminism
Muu hulgas iseloomustabki kolmanda laine feminismi äratundmine, et sooküsimuse taandamine patriarhaadi problemaatikale paneb privilegeeritud olukorda valged keskklassi naised, samal ajal kui ükski klassikaline teise laine feministlik teooria (nagu näiteks liberaalne, radikaalne, marksistlik või sotsialistlik feminism) ei ole pööranud ammendavalt tähelepanu probleemile, kuidas vabastada mitmekordsest diskrimineerimisest naised, kes lisaks oma soolisele identiteedile on marginaliseeritud ka rassi-, rahvus- või klassikuuluvuse alusel. Ehkki võib ju väita, et…
-
Ja autoril on, mida näidata. Kuna nihonga (jaapani klassikaline maal) esindab õhtumaa inimeste jaoks suhteliselt kauget kultuuritraditsiooni, tuleks selle paremaks mõistmiseks natuke seletada nihonga loomeprotsessi tagamaid. Lääne (kaasaegses) kunstis on harjutud pidama kunsti ülimaks aluseks inspiratsiooni, mis koos vahendite ja muusadest seestunud kunstnikuga annavad kiireid ja parimal juhul ka geniaalseid tulemusi. Jaapani kunst on kogu aeg põhinenud teisel alusel: tööl. Jaapani kunsti meisterlikkus ei tulene peaaegu…
-
See näis olevat samamoodi ka läänes, kuid siis hakkas kaasaegne tants lähenema teatrile ja nende kahe sümbioosile lähenes omakorda performance.” „Kohalik kunstimaailm on põlastanud teatrit juba küllaltki kaua. Ja teatrimaailm on samavõrd innukalt põlastanud performance’it. [— ] Samas näivad meie kohalikud performance’i-festivalid töötavat vaid klassikalise performance’i formaadiga ja minu hiljutised muljed sellistelt festivalidelt on olnud tohutu pettumus,” arvas Anders Härm. 2007. aasta „NU Performance” tõi välja…
-
Kummastavuse tehnoloogia
Tavapäraselt otsivad korraldajad tõmbenumbreid, tegijaid, keda agaralt käsitleb meedia ja kes pälvivad suuremat publikuhuvi. Sel aastal oli esiplaanil Osaka ülikooli professor Hiroshi Ishiguro ja tema mehaanilis-digitaalne nukk kui autoportree, geminoid. See on inimeseprototüübi järgi tehtud telejuhitud robot. Taanlase Phie Ambo filmis „Mechanical Love” („Mehaaniline armastus”) on käsitletud sedasama teemat: Lääne-E uroopa hooldekodude vanurid harjumas mehaanilise beebihülgega Paro ja samas professor Ishiguro, kelle arvates tema nukk…
-
Aja jooksul on varju funktsioon ja kuju muutunud ning kui XVIII sajandi alguses peeti seda veel naiselikuks atribuudiks, siis sajandi lõpuks ei olnud ka vihmavarjuga mees enam kummaline vaatepilt. Puidust ja vaalaluust valmistatud ning enamasti õlitatud siidiriidega kaetud kohati nelja ja poole kilone vihmavari oli kahtlemata vajalik, kuid isegi härrasmehe garderoobis raskevõitu aksessuaar. Kergete ja odavate vihmavarjude võidukäik sai alguse 1852. aastal, kui inglane Samuel Fox…
-
Kattuvusi on puhtformaalseid: Kunstimaja näitusel kasutati pressitekstina Johannes Saare poeetilist iseloomustust, mis juhatas sisse SooSoo näituse, kunstimuuseumi ekspositsioon samastub nime poolest Tallinna Linnagalerii näitusega. Loomulikult esineb kokkulangevusi ka sisus, sest mõlemal Tartu näitusel on tugev retrospektiivne dominant. See aga ei tähenda, et tegemist oleks kordusväljapanekuga Tartu publiku tarbeks. Esiteks on Kurismaal valminud Tartu kunstimuuseumi ekspositsiooni tarvis kolm täiesti uut teost, millest „Kolmas pisar” (2009) ja „Jääminek”…
