-
Adamson-Ericu muuseumil on viimastel aastatel mitmel korral olnud võimalik esitleda jaapani klassikalisi kunstiliike. 2003. aastal tutvustati ühte sealset tuntumat kunstisümbolit, värvilist puulõiget ukiyo-e, 2000. ning 2005. aastal esinesid nimekad kirjakunstimeistrid Hisako Shida ja Shunchō Suzuki. Praegune näitus pakub võimalust tutvuda jaapani klassikalise maalikunsti valdkondadega, mida tuntakse nimetuste suibokuga, nihonga, shodō all.
Vaatajate huvi nende näituste ja kaasnenud workshop’ide vastu on olnud erakordselt suur. Meile suhteliselt kauge kunsti…
-
Wim Visscher demonstreerib soolatud ja lubjatatud kitsenaha tõmbamist raamile. Maarja Undusk
Inglased armastavad köitekunsti. Eriti torkas see silma köitekunstnike ja raamatuköitjate konverentsil Bathi ülikooli juures, kus Tiina Piisanguga augustikuus käisime. Inglaste organisatsioon The Society of Bookbinders korraldab analoogilisi üritusi üle aasta ja sedapuhku oli tegemist viieteistkümnenda biennaaliga. Konverentsi trükise eessõnas rõhutab ühingu esimees Gordon J. Hartley, et ta tunneb õigustatud uhkust ettevõtmise üle, mis on unikaalne terves…
-
Kuraator Rael Arteli põhiidee on jäänud samaks, mis eelmisel aastal: käärida käised üles ja eksponeerida kunsti, vaatamata korrumpeerunud kunstimaailma ja kitsarinnalise väikelinna raskele elule. Ja näidata, et pole see elu nii raske ühti, saab teha küll, keegi ei keela ning leidub ka toetajaid. Sellise institutsiooni puhul pole karta etableerumist, sest enne kui see juhtuda jõuab, kukub sel lihtsalt katus sisse.
Rael Arteli kureeritud kunst on nagu…
-
Mis eristab tänavust “Scripta manent’it” varasematest köitekunsti väljapanekutest?
Sirje Kriisa: Teema: tänavune “Scripta manent” on üles ehitatud 7 – 15aastaste eesti laste kirjutatud juttudele ja luuletustele.
Lennart Mänd: Lastelooming, üldse lasteteema väärib märksa rohkem tähelepanu. Palju on räägitud kultuuri, kunsti muutumisest, kuid märksa vähem sellest, kuidas tulevased kultuuritarbijad, lapsed ise on muutunud.
S. K.: Esimese valiku tegi Leelo Tungal: ta saatis meile kolmeteistkümne aasta jooksul Sten Roosi konkursile…
-
Fragment Sarah Morrise videost “Kapital”. 2000. piia ruber
Britid on suutnud lühikese ajaga luua ja natsionaliseerida hulga märkimisväärseid väärtusi ja kaubamärke: Newton, Francis Drake, Sherlock Holmes, Shakespeare, Aston Mini, biitlid, “Monty Phyton”, Briti Nõukogu, Margaret Thatcher ja nii edasi. Edukaim märgikujunduskampaania kunstis on kahtlemata young British art, mis on briti kunstile tekitanud katusväärtused juba peaaegu kahekümne aasta vältel ja mille laines britid tänaseni igasuguseid kunstiprojekte läbi viivad.…
-
Toby Ziegler. Olen armastuseks valmis. 2002. repro
Rääkides “Supernoovast” Kunstihoones, tuleb keskenduda näituse kahele aspektile, mis esmapilgul üksteisesse ei puutu, kuid lõpuks ikkagi vastastikku reageerivad. Esimene neist on Briti saartel vohav geomeetriline abstraktsionism, teine aga briti kaasaegse kunsti ekspansioonipoliitika.
“Supernoova” ühise nimetaja alla on kuraator Caroline Douglas valinud Briti saartel elavate kunstnike koosluse, kelle loomingu visuaalset retoorikat suunab peaasjalikult töö geomeetriliselt puhaste vormidega, põhisisu on aga modernismi…
-
Kaido Ole “Speed” Hobusepea galeriis kuni 12. IX ja Martin Pedaniku “Kizoo” Tallinna Linnagaleriis kuni 18. IX.
Midagi sarnast sealt tõesti leiab, kui vaadata kõrvuti Kaido Ole ja Martin Pedaniku näitust. Samavõrra võib otsida ja leida erinevusi ning just neis erinevustes kummagi jaoks midagi põhimõtteliselt olulist näha, kuid nende paralleelselt vaatamine tundub siiski praegu huvitav ja viljakas. Kui nad juba on niimoodi ühte aega sattunud, võib proovida…
-
Maksimjuki tõeline mõistukõne
Andrei Maksimjuk avab märkmiku ja loeb sealt Pavel Florenski tsitaadi: “Tõde on kättesaamatu, aga võimatu on elada ilma tõeta.” Selline loominguline tupik. Maksimjuk selgitab loomulikult, et me näeme, mis ümberringi toimub, ent põhjused jäävad varju. Ja siis, kogemata või meelega, paneb ta käibefilosoofia põhjuse-tagajärje seosele jala taha lausega “Me näeme tulemust, aga vilja ennast ei näe”. Mmm, mahlane mandariin siiski paistab, aga kitsal ekraanil.…
-
Leonhard Lapini näitus “Suprestaarid” Hausi galeriis kuni 16. IX.
Ma ei tea, kas seda Leonhard Lapini näitust võiks ka veel kuidagi teisiti pealkirjastada. See ongi just see Lapin, kes selle mõiste on meieni toonud ja keda me viimastel aastatel selle stiili väljendajana tunneme – ka kõik siin esitatud tööd kannavad märget “suprealistlik”. “Suprestaaride” juured võiksid ulatuda ehk isegi möödunud sajandi kuuekümnendate lõppu, mil ta oma kunstnikuelu alustas,…
-
Reet Varblane: Milline institutsioon on kultuuritehas ja kellele see on eelkõige mõeldud? Mis roll ja koht on sellel traditsiooniliste kultuuriinstitutsioonide seas? Räägime ju ka muuseumide puhul interdistsiplinaarsusest, valdkondade koostööst, mitmesuguste tegevuste sümbioosist.
Maarin Ektermann: Kultuuritehase eripära on selle asumine endistes tööstuskompleksides. Tihti on need linnale üsna problemaatilised, sest tegemist on tavaliselt terviklike miljööväärtuslike kompleksidega, millega linn pärast aktiivse tootmise lõppemist ei oska midagi peale hakata. Kultuuritehase idee…
