-
Isiksuse normaalsus, teadagi, seisab võbisevatel jalgadel. Ühest küljest defineerivad seda ühiskonnas juurdunud arusaamad meelehaigusest või sotsiaalsest ebaadekvaatsusest, teisest küljest on ühiskonnal tohutu mõju inimese vaimsele seisundile. Hulluse ja vaimuselguse piiri ebamäärasusest tulenevate sotsiaalsete ja psüühiliste tagajärgede teema klassikuks võib pidada märgistamisteoreetikut Erving Goffmanni. Tema mõiste „stigma” märgib igasugust füüsilist või sotsiaalset omadust või tähist (nt füüsiline viga, kuritegude register, aga ka midagi nii hägusat nagu psühhiaatriline haigus),…
-
Vähe sellest, et ebapädev olevat Neivelt, seda on ka terve Sirbi toimetus, kust lasti välja avaldusi, „mis võivad väljapoole saata valesid signaale ning seega otseselt kahjustada Eesti konkurentsivõimet”. Signaal on saadetud ja tagasi seda ei kutsu. Niisiis, kui Eesti konkurentsivõime saab lähiaastail kahjustatud, siis on uurimisorganitel teada, kust süüdlast otsida.
Peasekretäri avaldus peegeldab ilmekalt meie poliitilisele areenile jõulist pealemarssi tegeva uue, enda kujutluspildis karastatud terasest (kuigi tegelikult…
-
Valitsus ise ilmselt turustab oma püsimise seletusena heameelega seda, et nii kehvades valitsemise (loe – jaotamise) oludes polegi rohkem kangelaslikke huvilisi. Olulisem on siiski, et erinevalt eelmisest kriisiperioodist 1990. aastate lõpul on meil küllalt tõhus sotsiaalsete garantiide süsteem – automaatsed stabilisaatorid ei stabiliseeri mitte ainult majandust, vaid ka inimeste enesetunnet päris pika perioodi jooksul. Eiki Nestor ja teised vanad sotsid on tugevasti süüdi, et meil on…
-
Siia kuulub ka normikeele (kirjakeele) äärmiselt laiaks aetud võim ja katsed teisi allkeeli välja suruda või suretada. Siia kuulub keskklassi meeste keeleline võim, mida on analüüsinud feministid. Siia kuulub kõrgemal olija võim alama üle, mis määrab näiteks selle, kellel on õigus esitada küsimusi ja kellel mitte. Ja selle äärmiseks servaks on olukord, kus võim sunnib keelekollektiivi oma keelt ise tapma.
Aga igal pool, kus on võim, on…
-
Nüüdsed kombed pole ammugi nii barbaarsed, vallutuspoliitika käib kultuuriliste abinõudega. Kultuuri-imperialism, „kultuuri toomine”, lihtne ja loomariigis üldtuntud märgistamine – kõigil neil oleks justkui halvustav maik õilsa idee kõrval, kuid see ei muuda asja sisu. Iga rahvas on uhke oma suurkujude ja saavutuste üle ja tahab neid teistele tutvustada. Oma kultuuri levitamiseks teiste rahvaste seas on paljudel Euroopa riikidel oma nõukogud ja instituudid. Selline instituut on ka Eestil,…
-
Kunsti- ja kirjanduselus on tehtud ju igasugu nalju, ka Meister ise tegi neid palju. Need olid alati peened ja teravmeelsed ja alati ka mingi pikema konksuga, nii nagu on mõnel kohvril topeltpõhi. Me kõik, kes me siin nüüd koos oleme, ja need, kes on kusagil mujal mõtlemas Meistrile, hoidmas kätega pead ja küsimas seda sama küsimust – Kuidas? – olime kindlad, et see on Meistri uue…
-
Nagu Scolari välja toob, on põhjuseks, miks meediatootjad on sellistest strateegiatest üha enam haaratud, vajadus saavutada kontakt kaasaegsete, platvorme ja kanaleid pidi killustuvate auditooriumidega. Brände ja tooteid diferentseerides kindlustatakse end ka ühel või teisel platvormil läbikukkumise vastu. Riskide maandamisega seostub ka ärimudelite mitmekesistamine: ühel platvormil teenitakse subskriptsiooni, teisel traditsioonilise reklaami, kolmandal asukohapõhiste reklaamide, neljandal agregaatoritele ehk infovoogude haldajatele litsentside müümisega jne. Oluline ristmeedia tõusu põhjus on ka…
-
Statistikute rõhutatud järeldused 2009. aasta kohta on (lk 81-82): – kultuuriasutuste tulubaas on vähenenud, – teatris-, kinos-, muuseumis- ja raamatukogus käikude arv on eelmise nelja aastaga võrreldes suurenenud keskmiselt 8%, – rahvaraamatukogusid oli 2009. aastal Eestis 565 ja nende lugejaskond on kõige suurem, – 2009. aastal trükiti iga Eesti elaniku kohta viis raamatut (-7%).
Kui esimene punkt välja arvata, paistab kõik ju kena ning majanduselu kõikumisega kooskõlas (sest…
-
Eestikeelsele lugejale on Schöpflini peamised argumendid juba tuttavad artikli „Rahvusriik, moodsus, demokraatia” (Vikerkaar 2005, nr 10-11) kaudu. Sissejuhatavalt võiks nimetada veel seda, et tema pikaajalised koostöösidemed eestlastega päädisid sel kevadel lisaks selle raamatu ilmumisele ka Tallinna ülikooli audoktori tiitliga.
Teadusmaailmas peetakse Schöpflinit üheks säravamaks Kesk- ja Ida-Euroopa ühiskonna asjatundjaks. Tema põhiliseks uurimisteemaks on kultuuri ja võimu seosed, mis on ka antud raamatu keskmes. Schöpflin kordab siin mõneti…
-
Muidugi on sotsialiseerumine kui mitmesuguste käitumuslike, moraalsete, keeleliste ja kultuuriliste tinglikkuste äraõppimine ja omaksvõtmine eksistentsiaalselt vältimatu. See tinglikkuste jada ju moodustabki „elu”, mida me elame. Oluline on siiski sotsialiseerumisprotsessi kohustuslikkuse, süstemaatilisuse ja standardiseerituse, jäikuse või paindlikkuse aste. Praegu algab intellektuaalsete ja sotsiaalsete võimete-oskuste tuvastamine ja mõõtmine juba lastaia- ja koolieast. Aga inimene – see on kordumatu teekond ja protsess. Selles süsteemis saab üsna suur hulk „ebastandardseid”…
