-
Ajaleht Postimees aga oli sootuks teisel seisukohal. Anonüümne juhtkirjanik (ohete raskuse järgi otsustades peab autor olema eestlaste eksistentsiaalse murekoorma kehastus lihas Rein Veidemann) kinnitab: “Emakeele seisund ühiskonnas on sama ebakindel ja ohustatud nagu venestamisaegadel. Uus, nii avalik kui ka majandusliku huvitatusega varjatud keelelis-kultuuriline imperialism on haaranud Eesti oma raudsesse haardesse.” Tundub, nagu oleks juhtkirjanikku enne kirjatööle asumist mitu päeva piinatud ja inglise keeles George W. Bushi…
-
Vabaduse väljaku Vabadussõja võidusamba ideevõistlus. Kuigi arhitektid ja kunstnikud eelistavad seda nimetada vabaduse monumendiks. Vabadussõja võidusamba nimetusest saab siinjuures sümboli sümbol. Võidusammas on vormiliselt determineeritud ja eeldab väga täpset vormilist väljendust, mis ei ole siinjuures peamine. Oodatakse ju eelkõige ideekavandit Eesti Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks. Antud kirjatükiga ei ürita ma vastata küsimusele, miks nii hilja. Siin on tegemist ilmselt Eesti rahva ehituskultuuri ja ajalooliste keerdkäikude koosmõju ja…
-
Aastavahetusel kurtis üks kultuuriajakirjanik, et filosoofilise tõlkekirjanduse ilmumise tempo on langenud. Mullu olla seda üllitatud vähem kui mõnel varasemal aastal. Seletada saab seda mitmeti. Vahest polnud tõlkijad ja toimetajad piisavalt innukad, neil oli ehk muud teha. Vahest ei tasustatud neid küllaldaselt. See kõik võib tõesti olla nii. Ja neilt, kellel juba ammu lubatud tõlge on jäänud venima, tuleks karmilt küsida: “Millega te õigupoolest tegelete?”
Senine publitseerimise tempo…
-
Kuigi mõistuse ja südametunnistusega inimesed on Savisaares rühmadena pettunud, on tema ümber ikka jagunud aferiste, poolpätte ja lipitsejaid: kellel on nõukaajast midagi hingel, kes hangeldab sisemise kokkuvarisemise piiril kortereid, kellel pole lihtsalt suurt midagi öelda, aga meeldib võimuvoolus ujuda. Muidugi on selle erakonna juures ka hoolivaid inimesi, nagu on selline poolus küllap ka Savisaares endas. Paraku on parteijuhi ambitsioonid olnud monstrumlikud ja nende täitmiseks valitud sahkerdamiste…
-
I
Kui ma – küll ilma isata – ülikoolimajja jõudsin, oli eesti filosoofia juba alanud. Tegu ei olnud küll ürgalgusega, filosoofia ei sündinud eimiskist, kuigi selles polnuks midagi imelikku. Eesti filosoofia sündis nõukogude eesti filosoofiast, viimast küll ületades, kuid kindlasti oli selles ületamises ka dialektilist varasemast kaasavõtmist. Üheks vormilise ületamise märgiks oli lahtirebimine senisest traditsioonist ja ametliku filosofeerimise keelest, 1993. aastal ilmus TÜ filosoofia osakonna eestikeelne kogumik…
-
Veel üle-eelmiste riigikogu valimiste eel tundus mulle, et debatt käib liiga abstraktsel tasandil, ilusad visioonid ei ole piisavalt praktiliste tegevuskavadega kaetud. Kui meenutada korraks meie demokraatia uut algust, 1992. aasta valimisi, siis seal toimus võitlus ärkamisaja romantilises järellainetuses puhtalt sümbolite keeles: valimisvõidu tõi plakat “Plats puhtaks!”, suurima häälesaagi sai Jüri Toomepuu, kelle teleklipp koosnes mõnest lausest. Tänaseks on pendel kandunud teise äärmusse: valimiseelsetes lubadustes pakuti puhtaid…
-
Vaevalt et keegi vastu vaidleks, et on vaimselt väärikas ja ülev, kui erakonnad ja valijad pööraksid pilgu materiaalsetelt hüvedelt tervikut hõlmavate ja harmooniliste ühiskondlike visioonide poole. Ometi, kuigi iial pole ainelised lubadused olnud nii mõõdutundetud, annab kõige heldemate lubajate võit mõista, et “ratsa rikkaks ja pärast meid tulgu või veeuputus” ongi eestimaalaste ühisteadvuse dominant. Pole aga kindel, kas seda ikka peaks kvalifitseerima vaid keskmise valija lolluse…
-
Niisiis läks valimistega kehvasti nagu ikka. Kuigi naisliikmete arv tõusis sedakorda kuue võrra ning ulatub juba pea veerandini koguarvust, on uus riigikogu koosseis veel piisavalt tummiselt maskuliinne, et pehmete väärtuste “paradigmamuutus” peab jääma veel ühe neliaastaku ooterežiimile. Ent samas, nagu Sirbi paljulugenud lugeja uue ajastu meestekirjanduse ehk nn lad-lit’i hegemooni Nick Hornby teoste põhjal juba teab, ei ole kaasaegse mehe elu nii või teisiti enam miski…
-
Hannah Arendt on kujunenud üheks XX sajandi silmapaistvamaks filosoofiks ja ühiskonnateoreetikuks, kellele viidatakse sotsialistlike ühiskondade kultuurist, feministlikust teooriast ning kodanikuühiskonnast kõneledes peaaegu kohustuslikus korras. 2006. aastal möödus Arendti sünnist 100 aastat. Sellele ümmargusele numbrile oli pühendatud Goethe Instituudi ja Swedish Collegium of Advanced Study’ korraldatud konverents “Hannah Arendt. Critical Encounters”, mis tõi kokku eri valdkondade nimekaid sotsiaal- ja humanitaarteadlasi. Ettekannetega esinesid näiteks Dick Howard ja Eestitki…
-
Algirdas Julien Greimas
Soome semiootik Eero Tarasti maalib oma seiklusromaanis “Professor Amfortase saladus” pildi Americana-nimelisest tulevikuriigist, mille semiogüüniline, s.t naiselikel väärtustel ja märgiteaduse fundamentalismil põhinev ühiskonnakorraldus toetub suuresti kellegi Grimaldase õpetustele. Tarasti kirjeldatud semiootiline absoluut on küll ilmne irooniline hüperbool, mõeldud karikeerima selle eriala või maailmavaate liiga innustunud apologeete, aga ka asjaarmastajaid, kes kipuvad semiootika mõistet selle moekuse pärast liig- ja väärtarvitama. Ent mõistatusliku Grimaldase esinemine säärase…
