-
Kaasaegse kirjanduse elevant Mats Traat
Mats Traadi loomingu sisuga oleks muidugi kerge vaielda või seda kahtluse alla seada. Miks peaks keegi kirjutama kaugele, otseselt mäletatava mineviku piirialale jäävast ajastust ja aegruumist; tunnetusest, mis ammu möödas ja mida meie kirjanduses on mastaapselt ja sügavuti kaardistanud juba Tammsaare? Muidugi võib sellisele argumendile kerge vaevaga – või õieti ilma vaevata – sättida vastu väite, mille kohaselt jääb oleviku kaardistamine õhukeseks,…
-
Sarnane on ka olukord Eesti-Vene suhetes. Eesti võib ükskõik mida teha või tegemata jätta, kuid mõistvat suhtumist, rääkimata tunnustavast sõnast, ametliku Moskva poolt ei tule. Olgu tegemist keeleseadusega, gümnaasiumiseadusega, kodakondsuseseadusega, mälestusmärkide kaitse seadusega, transiidiga seonduvate küsimustega, Moskva suunalt kostub ikka ainult sajatamist ja hämaraid ähvardusi. Näib, et tegemist on meie naabri “vimmaga”, mis igal võimalusel välja lahvatab. Venemaa suhtumine Eesti riigi tegemistesse ei ole esimesel pilgul…
-
Kuid ons individualism ja solidaarsus siiski nii vastandlikud nähtused? Möödunud aastal avaldatud Lars Trägårdhi ja Henrik Berggreni teos “Är svensken människa?” (“Kas rootslased on inimesed?”) veenab lugejat, et rootslased on hüperindividualistid. Sotsiaalteadlastest autorite arvates tuleneb aga just sellest nende vajadus tugeva riigi ning solidaarse ühiskonna järele. Trägårdh ja Berggren osutavad, et see nimelt maksimeerib, mitte ei kammitse indiviidi vabadust. Lepe rootslase ja tema riigi vahel vabastab…
-
Aili Aarelaiu (paremal) töö juhendaja ja custos prof J. P. Roos (keskel) ning oponent prof Markku Kivinen 9. XI 2006 Helsingis.
Huvi eluloolise meetodi vastu tärkas minus kümne aasta eest, kui läksin kaasa üldrahvaliku tuhinaga taastada eestlaste õige sotsiaalne mälu ja legaliseerida paljuski maha vaikitud sovetlik minevik. Eesti rahval ei ole ajalooliselt vedanud, sest 1918. aastal välja kuulutatud iseseisvus kestis vaid kaks aastakümmet ning muutus 1940. aastate…
-
Aili Aarelaiu värske raamat “Kultuuritrauma ja elulood” on 15 aastat kestnud eluloouurimise vahekokkuvõte. See sisaldab kaheksat varem ilmunud artiklit ning mahuka iseseisva osana nendes (ja teistes, eestikeelsena avaldatud töödes) esitatud uurimistulemuste tõlgenduse kultuuritrauma mõiste kaudu. Seejuures pakub ta lugejale ka kompleksse käsitluse ühiskonna ajadimensiooni(de)st, eristades nn inimese aja (human time) piires eriti kultuurilist, poliitilist ja põlvkondlikku aega. Viimased on võtmemõisted kultuuritrauma kontseptualiseerimisel.
Kultuuritrauma (vrd ka kollektiivne trauma,…
-
rühmapolitika ummik.
Meie rahwuslik politika kui ideeline reaalpolitika.
“Muutlikkudes oludes jäägu igaüks iseenesele ustavaks ja oma põhjusmõtetele kindlaks,” kinnitas J. Tõnisson 1908. aastal, kui ta kui viiburiaanlane (I Vene Riigiduuma saadikud, kes allkirjastasid protestikirja duuma laialisaatmise vastu) sammus oma koduõuest Tartu vangimajja kolmekuulist karistust kandma, ja järgis ise seda põhimõtet elu lõpuni.
Kewadest talweks on kawatsetud Eesti rahwaerakonna üleriikline kongress. Seal saab lõpulikult kindlaks määratawa erakonna ligem tegewuskawa 4.…
-
Wiimati näitasime, kuidas kihihuwiline põhimõte meie politilises elus on seesmisesse kitsikusesse jõudnud.
Kihihuwilikud rühmad ei ole mõistnud isegi nende ootusi rahuldada, keda nemad on kõlawate lubadustega oma järele kiskunud. Weel wähem on need rühmad osanud ligikaudugi täita neid ülesandeid, mis meie riiklik elu on nende peale pannud.
Sügaw pettumusetunne laialistes rahwahulkades kihihuwi-rühmade wastu ajab nüüd neid rühmi oma juhtidega järjest ärewamat taktikat kasutama ja järjest tõmbawamaid wõitluswõtteid käsitama.…
-
Paljude otsuste hulgast (igas valdkonnas vähemalt seitse kuni kümme otsust) jäi kõlama kolm: tervendada riigi rahanduspoliitikat, vähendada erakondliku poliitika survet ja mõju haridus- ja kultuurielule ning ühistegevusele, elavdada sisemaist tööstust, vähendades samaaegselt kaupade liigset sissevedu.
Tõnissoni juhtkirjade sihitus erakondliku omakasu, killustamise ja võimuiha vastu lähtus eelkõige tema enda hoiakust ja tegevusest riigimehena: talle olid need jooned täiesti vastuvõtmatud ja võõrad, ometi olid need riigi poliitikaelus nii võimu…
-
Tõnisson vabanes Tartu vanglast 6. IX (26. VIII) 1908 hommikul kell 6.10. Sõbrad EÜSist ja Postimehest võtsid ta koduõuel vastu auväravaga ja Tõnisson tugevdas kõikide usku, et “otsustandev on see, kas ja kui palju rahva elunõudeid ja kulturatarvidusi täidetakse”.
“Ei saa mina oma elupäevil mitte loobuda tõsise demokraatia põhimõtte ja üldise rahvakultuuri idee eest kõige jõuga seismast,” tunnistas Jaan Tõnisson ajalehes Postimees 30. juunil 1935. aastal.
Jaan Tõnisson…
-
1. Kas riiklik/avalik kultuurielu korraldamine ja juhtimine
(sh rahastamine) iseseisva kultuuriministeeriumi kaudu praegusel kujul ja reeglite alusel on parim ja ainuvõimalik variant Eestis? Miks?
Kui ei, siis mida esmajärjekorras tuleks muuta?
2. Kas erakond on kaalunud ja analüüsinud kehtiva korralduse
alternatiive? Milliseid? Kui on, siis miks need on kõrvale heidetud?
3. Kas üldse ja kuidas on võimalik kindlustada kultuurielu stabiilset
(ja mitte kahanevat) rahastamist juhul, kui Eesti majandusareng…
