-
Isikunäituse Kumu kunstimuuseumi suures saalis saab parimalgi juhul üks eesti kunstnik aastas. Jaan Toomik, “rahvusvaheliselt tuntuim ja samas kindlasti ka enim kohalikku poleemikat tekitanud kaasaegne kunstnik Eestis” (kuraator Hanno Soans), tegi 7. märtsil Eesti kunstnike suurte isikunäituste otsa Kumus lahti.
Eesti Kunstnike Liidul on Toomiku näituse avapäeva seisuga 911 liiget, kes on koondunud 19sse alaliitu. Kõik liikmed ei ole tegevkunstnikud ja tõenäoliselt ei unistagi isikunäitusest Kumus. Aga…
-
Miks peaksid keskkonnaasjad just Sirbi vahel levima? Kõigepealt muidugi seetõttu, et keskkond ise ongi ju loojate põhiline inspiratsiooni allikas. Seetõttu tundub mõistlik teateid tema kohta sihipäraselt just valitud lugejaskonnale kätte kanda, mitte üritada masstiraažis kogu rahvast korraga rabada.
Teiseks meenub näiteks nn fosforiidisõda, kus loovharitlaste panus sai olla nii suur, nagu ta oli, tänu sellele, et neid hästi ja olulise loodusteadusliku informatsiooniga varustati. Aga fosforiidi küsimus polnud…
-
Esiteks, demokraatia põhiprotseduur nimega üldvalimised on tohutu ühiskondliku stressi allikas. Kuna alternatiive pole, siis tuleks hoolega mõelda, kuidas seda paratamatut stressi ohjes hoida ja igaühe organismi mitte ülearu ära kurnata. Sest meil kõigil – nii valijail kui valituil – on ju ka pärast valimistulemuse selgumist vaja töökorras keha ja vaimu. Stressi tekitab nii loodetud positiivse tulemuse ootus kui ka kartus ebameeldiva stsenaariumi realiseerumise ees. Stressi tekitab…
-
Võiks arvata, et integratsiooniküsimus on sellises edukas riigis nagu Eesti ammu lahendatud. Olukord on kahjuks teine: nüüd on ka lätlased meile vastavas vallas habemesse pannud ning ainukesed, kes meie olukorda kiidavad, on vastavat valdkonda kureerivad ministrid ise. Aastal 2005 Ernst ja Youngi korraldatud riikliku integratsiooniprogrammi vahehindamisel tõdeti, et integratsiooniga ollakse jännis. Viimase kaheksa aasta jooksul ei ole muulaste eesti keele oskus märgatavalt tõusnud, jätkuvalt erineb ka…
-
IMG alt=”” hspace=0 src=”images/stories/020307/2.jpg” align=baseline border=0>
-
Karen Armstrongi “Lühike müüdi ajalugu” on tõesti lühike, nagu lubab pealkiri, ja pealegi hõlpsasti loetav kiire ajalooline visand müüdi arengukäigust hallidest aegadest tänapäevani. Saateköitena suurele müüte ümberkirjutavale romaanisarjale on see käepärane abiline lugejaile, kes varem müüdi üle mõtisklema ei ole sattunud. Seitsmes peatükis, järgides ajaloo suuri murrangupunkte, kirjeldatakse müütide kujunemist ja funktsioone (ning viimaks allakäiku) eri tüüpi ühiskondades, paleoliitilistest küttidest (esimeses peatükis pakutud ekskursi neandertallaste juurde…
-
Põlluharija vaatepunktist on “ilus ja kaunis maa” selline, mida on hõlpus üles künda ja kus on viljakas muld. Soised, märjad ja ebatasased alad on talle tülikad ja tarbetud. Sellest hoolimata on tal aga alles intuitsioon, et see, mis inimese arust paistab esmapilgul kasutu, võib suuremas mõõtkavas ometi olla otstarbekohane. Tolle suurema mõõtkava käigushoidmiseks ongi olemas trikster, kes saunas toimuva puhastumisriituse vahepeal loob nagu muuseas hulga väikesi…
-
Ivar Sakk Tarmo Rajamets Tarmo Rajamets Uku Küttis
“Mina siiski tahaksin, et kriitik küsiks ka, kust tema enda eelistused pärit on, ja ma tahan näha inimese enda sisekonflikti.”
(Tõnis Kahu intervjuus Valle-Sten Maistele,
Sirp 2. II 2007.)
“Maitse üle ei vaielda, maitse üle kakeldakse.”
(Mihkel Raud oma 1990ndate lõpu
raadiosaadetes, korduvalt.)
Tõnis Kahu raamat “Viis + sõnad. 40 eesti parimat poplugu, isiklik” ei ole seni leidnud kuigi põhjalikku käsitlemist.…
-
Orhan Pamuk, Lumi. Tõlkinud Ly Seppel. Pegasus, 2006. 502 lk.
Käisin Türgis 1991. aastal, ülikooli algusajal. Sealne maailm oli võõram ja huvitavam, kui oleksin osanud oodata. Kõrvus oli kelleltki kuuldu, et Türgi on nii euroopalik. Minu silmale ta seda siiski ei olnud. Ega tol korral aru kõigest ei saanud. Meelde jäi aga palju, tohutult pilte, mis elustusid taas Orhan Pamuki raamatut lugedes, meenutades üha uusi ja uusi…
-
Ausalt, järgnev kirjutis on ajendatud tülgastusest üldise imetluse pärast, millega Eesti diplomaatiline kantseliit pühitseb Samuel Huntingtoni nime. . . .
Kultuurilehest Sirp on viimase paari aastaga saanud tribüün meie presidendile, endistele ja praegustele pea-, välis- ja kaitseministritele ning ka vähematele valitsuspoliitikutele. Politiseerumist ilmestab kõige paremini kuulisa Diplomaatia, mille kolleegium kuulub pea täies koosseisus tegevteenistusse diplomaatilises korpuses, kuid ka nädalalehe enda esileheküljed, kus enamasti aasitakse esmalt sise- ja välispoliitilist maastikku, et…
