-
On natuke kahju, et Andres Adamsoni monograafia XVI sajandi Liivimaa ajaloos silmapaistvat rolli etendanud Taani printsist Magnusest on pälvinud kummaliselt vähe arvustajate tähelepanu. Ometi on tegu üsna ainulaadse raamatuga kas või seetõttu, et viimastel aastakümnetel on eesti ajaloolastelt seda perioodi lahkavaid uurimusi valminud üllatavalt vähe. Õieti on selle raamatu monograafiaks nimetamine võrdne libedale jääle astumisega, sest autor on teinud kõik endast sõltuva, et paigutada oma teos…
-
Postimehe arvustajad teevad Mart Laari raamatu “Sinimäed 1944” üsna maha (24. III). Samas tundub, et nad mitte niivõrd ei arvusta Laari raamatut, kuivõrd kõnelevad, mida oodanuks nemad seesuguselt raamatult. Mina jõudsin lugedes arvamusele, et Laari Sinimägede raamat ja möödunud aastal ilmunud “Emajõgi 1944” on parimad 1944. aasta sõjasündmusi Eestis käsitlevad raamatud pärast Arved Kalvo raamatut “Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris” (1972).
Kalvol oli Vene sõjaarhiivide materjalidele…
-
Rakenduskeeleteaduse mõistest
Rakenduslingvistika sai omal ajal alguse võõrkeeleõpetuse moodsatele teaduslikele alustele viimisest, sest just see väljundvaldkond on tugevasti mõjutanud arusaamisi keele toimimisest, selle uurimise põhimõtteid ja meetodeid. Siiani tsiteeritakse S. Pit Corderi niisuguse sisuga raamatut “Sissejuhatus rakenduslingvistikasse” aastast 1977. Umbes selsamal ajal sai rakenduslingvistika Eestis ka arvutuslingvistika tähenduse, sest nii kasutati seda terminit NLi ülikoolides.
Pisitasa on valdkond paljuski muutunud, arenedes käsikäes sotsiolingvistikaga. Viimane käsitleb keelt ühiskonna…
-
Konverentsiks on ilmunud “Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2”.
Maailma ülikoolides õpetatava erialana on rakenduslingvistika pisut üle 40 aasta vana. Eelmisel aastal ilmunud Lancasteri ülikooli professori Martin Bygate’i mõtisklus rakenduslingvistika moodsate suundade üle on jätnud mulle mulje, et lingvistika ongi rakenduslingvistika. Või õigemini, et lingvistika ilma tegeliku kasutuseta, puhta teoreetilise mänguna on üks ilus mäng, aga muidu veretu värk. Kuid uurimisala pole justkui päris õige, kui alatasa poleks…
-
Kuid üha rohkem kohtab pressis selliseid nimekujusid nagu Pyatykh (Pjatõhh), Spasovkhodskij (Spassovhodski), Vyacheslav Shlyk (Vjatšeslav Šlõk). On loodud olukord, kus ühe venna nimi võib olla Chekhov ja teisel – Tšehhov. Ma ei pea seda õigeks. Minu arvates ei takista miski vene nimede kirjutamist seni maksnud vene-eesti transkriptsiooni reeglite alusel. Ei tunne lähemalt hiina ja araabia keele kirjutamise reegleid, aga lajatada kõigile keeltele sama üldpõhimõttega, kui vene…
-
Kumu (ja iga avaliku haridusasutuse) “äriidee” on see, et inimesed tuleb majja sisse meelitada ja siis neid kõigi mõeldavate legaalsete nippidega seal sees võimalikult kaua kinni hoida. Kaheksatunnise tööpäeva jagu. Suur kunst ise võib ju ka tulevikus sündida ainult juhul, kui looja kõvasti kannatab, sealhulgas ka füüsiliselt – näiteks tühja kõhtu. Aga kunsti vaataja-nautija ei pea ilmtingimata sama kadalippu läbima. Kui vaatamine on piinarikas, siis jätab…
-
Tegelikult tuleb öelda: “Jumal tänatud, et me presidendi otsevalimist pole seadustanud”. Sest presidendi otsevalimise küsimuses on rahvas käitunud kui jonniv laps, kes tahab endale mänguasja, mille kasutamisest ning selle tagajärgedest tal suurt aimu pole.
Uue mõistuseaja kuulutaja, briti filosoof Francis Bacon kirjutas omal ajal nelja sorti iidolitest, mis inimeste tunnetust varjutavad ega lase tõde leida. Mulle tuleb see iidolite jutt tihti meelde, kui mingi asi tundub silmanähtavalt…
-
IMG alt=”” hspace=0 src=”images/stories/140406/2.jpg” align=baseline border=0>
-
Selle näiva vasturääkivuse põhjus on järgmine. Ühelt poolt on nende kahe aasta jooksul Eestis tõepoolest sündinud palju rohkem lapsi: kui 2003. a oli neid 13 036, siis 2005. a 14 303, seega 1267 võrra rohkem. Teiselt poolt pole aga selge, mil määral on selle põhjuseks just nimelt vanemahüvitis. Esiteks oli sündide arv hakanud kasvama juba enne seda, kui vanemahüvitis, siis küll vanemapalga nime all, esmakordselt kõneks…
-
Ühiskondlikud väärtused kipuvad enamasti olema isikustatud, koonduvad isakujusse. “Isadega” on meil vastuolulised suhted. Vene aja “isakesed” mõjusid iseenese karikatuuridena. Vanema põlvkonna Eesti-aegsed “isad” olid surnud ja kandsid märtrioreooli. Laulva revolutsiooni ajal tekkinud potentsiaalsete “isade” konkurents jätkub tänagi konkureerivates “lähiajalugudes”. Ka alanud presidendikampaania nõuab isakuju. Võib muidugi küsida, et kui tegelikud kokkulepped jäävad kulisside taha ja laiem avalikkus valikuprotsessi mõjutada ei saa, mis tähtsust on siis presidendi-show’l…
