-
John Banville, Puutumatu. Tõlkinud Krista Kaer. Varrak, 2006.
Uss punga sees on põhjalikum kui oksa raputav tuul.
See on asi, mida teab spioon.
John Banville
Pealkirjas peituva suitsiididilemma sõnastab Victor Maskell, kes tõenäoliselt aga polegi see päris “puutumatu”, romaani eelviimasel real, ehkki mõistuse ja tunnete konflikt läbib kogu narratiivi. Täpsemalt – külma, eksaktse mõistuse võrdväärtustamine emotsionaalse plahvatuslikkusega. Pean kohe nentima, et John Banville’i üheteistkümnenda romaani minajutustaja on mulle…
-
Kuld pannakse puhastustulle, inimesega süüakse üheskoos pütt soola ära, kui teda tunda tahetakse, ja rahvastele on suured hädapäevad katsumiseks. Nii arvatakse. Suured viletsused toovad ikka ühiskonna ahnemad himud päevavalgele. Suured vapustused pööravad avalikult silmade ette, mis harilikul ajal häbelikult peitu poeb. – Aga asjata oleks imestamine, asjata mõnamine ja hukkamõistmine, jutlustamine. Sõnad liigutavad ainult totraid ja tarku, suurem hulk aga pole see ega teine. Mõjub ainult…
-
Kultuuritehas Polymeri katlamaja Põhja pst 27a kaks päeva enne kontserti. piia ruber
Tallinn päästeti sel nädalal! Hurjuhh! Mind ja sind siin suduses linnakeses päästeti. Ilmselge, et kui Tallinn saab kultuuripealinnaks, siis ta vabastatakse raha- ja klaasmetallmüüridest, alati vuravate autode paelust, juhmi pilgu ja töllakil suuga nürikodanik kaubakeskuse jõuluvalguses koridorest kaob ja asendub säravasilmse ja eluihara inimolendiga kuskil teatrisaalis või kunstigaleriis, hämaras keldris kirjandusõdakul, kontserdil ärklisaalis, raamatukogude lõputute…
-
Ilma valitsuse ja riigikogu selge tahteta ei saa ka keskpank suurt midagi ette võtta peale kommertspankadele rangemate piirangute kehtestamise laenuandmisel, aga selle sammu võimalik mõju on tühine. Inflatsiooni ohjeldamine on valitsuse töö ja ei saa öelda, et Eestis seda ei osataks teha, kui vähegi tahtmist oleks. Inflatsiooni allasurumisega tegelesid Eestis kõik valitsused 1990ndatel aastatel ja veel ka pärast sajandivahetust. Ja edukalt tegelesid. Pole teada, kas lihtsalt…
-
Eestluse keerdunud lapikruumiline iseloom. Strandberg 2006
Kroonik Henrikust oli eesti rahva eneseteadvusele üpris vähe kasu, kuni tema kirjapandut ei valatud ilukirjandusena rahvusliku omamüüdi osaks. Kirjanike abita ei oskaks me ehk tänapäevani Lembitut suureks riigi- ja aatemeheks ning Kaupot tüüpiliseks XIII sajandi kvislingiks pidada. Ajaloolased vaevad tänapäevani muistse vabadusvõitluse aja Vene ja Saksa anastusretkede kasu ja kahju Maa hõimudele, aga tänu Lauluisa vahendusele on raudmehed ja koerakoonlased salvestunud…
-
Kas Eesti ühiskond annab inimesele klaarimiseks mahti? Mulle tundub, et ei. Sealt või siit algabki võõrandumine. Mitte võimude lahusus, vaid võimude tarastamine. Hetkel on käepäraseim näide Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli kõhklemine kandideerimisel riigipea kohale teist korda, kuid ma ei taha olla norija. Ent ma näen, kuidas need, kellel on õigus kandideerida samale kohale nagu igal Eesti Vabariigi kodanikul, kes on vanem kui 40, hakkavad ise…
-
Viimasel paaril aastal on avalikkuse tähelepanu pälvinud mitmed seigad, mille keskmes on märgid: Lihula monument, K-kohukese reklaam, särgid kirjaga “Kommarid ahju!”, haakristikujulise kõrvarõnga kandmine Eesti Vabariigi aastapäeva sõjaväeparaadil. Kõigil neil juhtudel pole märgid lihtsalt midagi tähistanud, vaid nendega on tehtud tegusid: õhutatud sotsiaalset vaenu või reklaamitud Keskerakonda jne. Samuti on neil juhtudel riik sekkunud märkide kasutamisse ja teinud katseid seda reguleerida. Määramaks, kas ja milliseid tegusid…
-
Tänapäeval aga on sinekuurid õige defitsiitsed ning jagunevad ebademokraatlikumalt kui vanasti. Need vähesedki peavad olema väga osavasti varjatud, sest ilmsikstulek põhjustaks üldsuse pahameeletulva. Paistab, et sinekuure jagub praegu peamiselt parteilastele. Erakonnad ilmutavad oma teenekate liikmete suhtes veel piisavalt vanemlikku hoolt ega lase halbadel aegadel, näiteks pärast valimiskaotust, nälga jääda. Selleks luuakse juba võimul olles varjupaiku, kuhu oleks hiljem hea taanduda. Sinekuuride magusat lõhna võib haista nimetuste…
-
Hiljuti viitas üks tõlkijast kolleeg 3. veebruaril ajalehes Sirp ilmunud Toomas Boltowsky artiklile “Tõlkeraamatute häda ja viletsus”. Suurepärane artikkel ja tugimaterjal igale tõlkijale, kes sõjandusvaldkonnaga kokku peaks puutuma! Selline ekspert ja toimetaja oleks ilmselt iga professionaalse ja südametunnistusega tõlkija unistus! Kuigi ma ei ole seotud ühegi raamatuga, millele artiklis viidati, ajendas see kirja panema mõned aspektid tõlkimistöö tagamaadest, mida lugeja ei pruugi teada. Samas – lugeja…
-
Kahjuks võin oma kogemusest kinnitada, et sageli osutub tõlkija ja toimetaja töö suhe selliseks, nagu eespool kirjeldatud. Kusjuures ei maksa unustada, et kui tõlkijale antakse töö tegemiseks kolm kuud, saab toimetaja ühe kuu ja raha mõistagi samuti palju vähem. Mida mõtleb siinkohal tõlkija toimetaja südametunnistuse all, kui ta ülelugemata töö kirjastusse toob ja tahab veel kiire töö eest rohkem tasugi saada?
Tõlkija loob raamatu oma keeles…
