-
Teine põhjus, miks sotsiaaldemokraatia Eestis juuri alla ei saa, on eestlase üldine umbusk riigi vastu, mida ma paraku täiel määral jagan. Sotsiaaldemokraatlik riik eeldab võrdlemisi suure hulga ühiskondlike ressursside ümberpaigutamist, aga praktika näitab, et pole sugugi kindel, kas riigi otsustajad oskavad need õigesse kohta suunata. Ükski oluline poliitiline jõud pole pärast aastast tegutsemist enam plekita ning uute poliitikasse pürgijate seas on ka alati kahtlaselt palju neid,…
-
Vasakule tiivale suundunud partei (tuntud ka Mõõdukatena) inim-, majandus- jm. ressursse vähendas tõsiasi, et Eesti on üks neist vähestest riikidest, kus sotsiaaldemokraatia ei olnud endise võimupartei järeltulija, pigem vastupidi. Nagu suur osa Eesti parteisid koondusid sotsiaaldemokraadid Laulva revolutsiooni harjal. Seega polnud ka kogemustega ?aparaaditöötajaid?, toetajate hulgas polnud äkkrikastunud ja üleöö ultraliberaaliks hakanud liberaale rahastavat nomenklatuuri. Seega peamine, millele võis toetuda, oli solidaarsusajal 1988 ? 1990 eelkõige…
-
Üheksakümnendate aastate algus oli sotsiaaldemokraatia languse aeg. See andis eriti tunda Skandinaavia maades, kus sel suunal oli traditsiooniliselt väga tähtis roll. Seepärast oleks saanud sotsiaaldemokraatia Eestis kuidagi kanda kinnitada ? kogu selle primitiivse parempoolsuse taustal, mis revolutsionääride ideoloogias domineeris.
Sotsiaaldemokraatia eesmärk on lihtne: ühiskonda püütakse tasakaalustada seaduslike vahenditega, võttes muu hulgas arvesse ka tõsiasja, et iga inimene tahab süüa ja magada. Niinimetatud arengumaades täidab sedasama rolli korruptsioon,…
-
Ajalooliseltki on sotsialistid pääsenud tavaliselt võimule pärast parempoolsete pikemat valitsemisaega. Taasiseseisvunud Eestil oli seljataga mitmekümneaastane periood, kus räägiti palju sotsialismist, nii et see sõna oli minetanud igasuguse sisu ja muutunud pigem sõimusõnaks.
Seega oli loomulik, et 1990. aastate alguses hakati riiki üles ehitama parempoolsuse lipu all ning vasakpoolsus oli mõistena sisuliselt tabu (suurem osa toonaseid pahempoolseid eelistas ennast määratleda eufemismide toel). Ilmselt oli parempoolne poliitika õige…
-
Stalinit ja eriti Hitlerit käsitleva teabetulva ühisomaduseks on nende kujutamine deemonlike olevustena, pooleldi hullumeelsetena, kes mingil pooljuhuslikul kombel on võimu usurpeerinud ning seda siis erakordselt pahelisel viisil kuritarvitama asunud. Nagu need, kellega koos ja kelle suhtes nad seda võimu rakendasid, oleksid mingid vahakujud või robotid. Niisuguse pildi loomine rikkalikku allikabaasi ei vaja.
Kõnelune raamat on teistsugune. Simon Sebag Montefiore, sedavõrd mahuka ja põhjaliku raamatu (inglise keeles…
-
Pole saladus, et inimesi, ?kes teavad tõde?, nimetatakse mõnikord fundamentalistideks. Islamiterroristid teavad tõde. President Bush teab tõde. Tõe nimel hoiavad NATO sõdurid islamimaade kodanikke sihikul. Tõe nimel sai brasiilia võõrtööline kuuli. Tõde teavad nüüd vist ka eesti ?rahuvalvajad?. Üldiselt oleme tänaseks õppinud, et tõde on liiga ?kange? ollus, kontsentraat, sobilik üksnes radikaalseteks saneerimistoiminguteks või välispidiseks tarvitamiseks. Ja sel puhulgi mitte alati: erakond, kes väitis teadvat õigeid…
-
Et inimesed on rohkem oma aja kui oma vanemate nägu ja et inimesed on oma aja lapsed, mitte aga selle isandad ? neid ajaloolises kultuuris ringlevaid väiteid tunneb igaüks. XVIII sajandi teisest poolest XX sajandi lõpuni on meie teadmisi ajaloost saatnud Herderi ?ajavaimu? mõiste, mille levitamisel tegi sõna käibeletooja selle üle omal ajal ka pisut kirjanduslikku nalja. ?Kas ta [aja vaim] on mõni geenius, mingi deemon?…
-
Usutavamaks see muutub alles siis, kui oleme võtnud mõtiskleda julguse tähendusest. Miks ei kõla põlglik hüüatus meie kõrvus võõrastavalt? Sellepärast, et me oleme seda korduvalt kuulnud. Tohib rahumeeli väita, et tegemist on mõistega, mille ümber saab inimsuse arenguloo koondada kõige hõlpsamini. Kui Schopenhauer kuulutab julguse alamaks vooruseks, siis nii ta vaid vastandab oma seisukoha pööbellikule suhtumisele. Aga see arvatav pööbellikkus pole tegelikult muud, kui inimsuse arengu…
-
MoKS (Mooste Külalisstuudio) ongi algusest peale teadvustanud end kohaspetsiifilise ettevõtmisena, millele kohalik füüsiline ja mentaalne taust pakub rohkelt võimalusi taasiseseisvumisjärgses kogukonnas toimunud ühiskondlike ja kultuuriliste protsesside laiemaks analüüsiks. Viiendat aastat järjest kogunebki siia üha kasvav rahvusvaheline seltskond augustikuisele kunstisümpoosionile ?PostsovkhoZ?, et süveneda ning uurida ja võrrelda kaasatoodud kogemustega siinset üleminekuühiskonda. Meedium valitakse vastavalt sõnumile, kuid kõigi projektide tingimuseks on kontakti otsimine kohalike elanikega oma loomingulise tegevuse…
-
Vene kapitali lojaalsusest
Vene kapitali ohust kõneldes on vähemasti Eestis levinud aksioom, et see on a priori ohtlik ja mittesoovitav. Siiski tuleks vähemasti praegusel etapil teha vahet sellel kapitalil, mis allub Vene keskvõimule, ja sellel, mis ei allu. Potentsiaalselt ohtlik on ikkagi esimene. Nagu osutab Mihhail Hodorkovski ja tema kaaslaste kohtuprotsess, üritab Venemaa saavutada kontrolli kapitali üle vahendeid valimata, ent tulemuseks on pigem Vene kapitali põgenemine…
