-
Seejuures täheldasin kaht tendentsi. Esiteks paistab peale tulevat noori sõltumatuid filmitegijaid, kelle loome taga pole suurt raha ega tootjaid, ent kel on tugev sõnum, millega nad tunnevad ennast isiklikult seotud. Võimalik, et see on ajastu märk. Tänu tehnoloogia arengule on ka väikese eelarvega dokumentaalfilm suurtele vääriline konkurent, kui olemas on lugu, mis autori enda jaoks hingestatud. Eelmisel korral esindas sellist trendi peaaegu kõikide võimalike preemiatega pärjatud…
-
Must huumor ja absurd
Toomas Hussari „Seenelkäik” on satiir inimestest, kes on kaotanud inimlikkuse. Vormiliselt sünteesitakse selles filmis thriller’it ja hirmufilmide esteetikat, kõike seda hoiab tasakaalus isikupärane absurditaju ja must huumor. Visuaalne esteetika töötab stsenaarsetele pingetele ja pööretele mõõdetult kaasa, kokkuvõttes mõjub „Seenelkäik” oma lahendustes igati erksalt.
Peategelased on siin nagu omamoodi nihkes üldistus. Zäk esindab popkultuuri. Poliitik Aadu on võimukandja ja ka rahvas, keda valitseda ja kelle…
-
Paraku viis saatus Sergo nüüd Moskvasse, abikaasaks sai filmiteadlasest kooliõde Larissa filmiinstituudist.
Populaarteaduslike filmide keskstuudios tööd näikse jätkuvat. Sergo seikles operaatorina palju Kaug-Põhjas ja mujal, kuni maandus augustis 1977 veel kord kodustuudiosse. Tallinnfilm oli siis käiku lasknud dokfilmi Eduard Tollist, polaaruurijast ja tema traagilisest ekspeditsioonist (1900–1903) salapärase Sannikovi maa otsingutel. Käsikirja autor on muidugi Lennart Meri. Sergost sai filmi režissöör, operaatoriks kutsuti üliõpilane Ago Ruus, kellele see…
-
Martin Luiga oma ettekandes väitis, et nõukogude ideoloogia jättis religiooni küll ajaloo prügikasti, kuid seevastu oli kõikvõimaliku paranormaalsuse avastamise ning leiutamise lootus riiklikus ideoloogias pea et selge sõnaga välja kirjutatud. Seoses sellega ei kujunenud NSV Liidus ulmele kunagi läänemaade halvustavat pulp-kuulsust – teaduslik fantastika oli tõsine asi, selle tähtsus kultuuridiskursuses ilmne. Tähelepanu väärib ka nõukogude ideoloogia ja riigiaparaadi kohalolu läbiv tajutavus tolleaegses kirjanduses, võib öelda, et…
-
Ka külamehed autokaupluse peatuskohal pingil arutavad, et Tarmo pidi Peipsi äärest olema. Aga mis ta seal tegi? „Ei tiia. Mina ei tiia, mis miis ta üldse om, mis ametit ta peab või mis ta om.” – „Seda ametit ta peabki, om muuseumi juhataja.” – „Mis ta tennu om?” – „Akna teie ette ja muud ei ole midagi tennu – mis kardulimuuseum, üttegi karttulisorti ega midagi ei…
-
See on närune elu, mida ühel noorel naisel tuleb patriarhaalses vene külas elada eelmise sajandi alguses, aga see on ikkagi elu. Kuid see, mis tuleb bolševikega, pole enam elu. Kõike uputav vesi on ühtpidi hullude suurejooneliste ümberkorralduste näide; juba Valentin Rasputin kirjutas veehoidlate alla uputatud küladest, laiali pekstud kogukondadest, Purustatud, läbileotatud juurtest helge nõukogude aja kehtestamisel.
Film algab vene külapulmadega sada aastat tagasi. Kui alguses tekibki väike…
-
Briti lavastajate tandem Michael Gunton ja Martha Holmes rõhuvad oma filmis „Üks elu” just sellele, et maailma loodus on üks tervik – me kõik oleme osa ühest elust. Pealegi, nagu film väidab, ei erine eluvormide elulised eesmärgid teineteisest kuigivõrd. Kokkuvõttes pürgivad kõik sellele, et elu kestaks. Ja see on võimalik vaid üheskoos.
Mõneti meenutab brittide film paar aastat tagasi Matsalu festivalil võidutsenud Bo Landini ja Jan Henrikssoni…
-
Sofi Oksaneni teine etteaste Eesti meedias algas „Puhastuse” teatriversiooni esietendusega Vanemuises. Võimalik, et teatri-„Puhastuse” plakatlikkusest sõltumatu kassaedu motiveeris kriitilisemaid meeli lõpuks häält tegema või maandas aja möödumine esimese eufooria, igal juhul võttis debatt seekord märksa tõsisema ja kriitilisema tooni. Esimest korda ilmusid tõsised kirjandusteaduslikud käsitlused, näiteks Eneken Laaneselt Vikerkaares ja Sirje Oleskilt Keeles ja Kirjanduses; lisaks viidi Varraku raamatublogis läbi „Puhastuse” ühislugemine, kus osalesid mitmed eesti…
-
„Vennaste” dialoogi saab kindlasti nautida. See on tihe, pigem napp ning tegelaste vaevade kõrval püsib tegijate huumor. Eelkõige just filmi esimeses pooles kordub motiiv, et kui algul asjad paistavad olevat veidi nihu, siis on need tegelikult halvasti. Ja kui on saanud selgeks, et asjad on halvasti, siis tegelikult on kõik veel halvemini. Filmi teine pool avab rohkem tausta ja toob ka sügavust, soomlaslikult kare ja raske…
-
Jan Kaus annab Rulkovi loomingut iseloomustavateks märksõnadeks: halvaendelisus, mahajäetus, ettemääratus, normaalsuse suhtelisus.
„Anri Rulkov on astunud meie filmikunsti kindlakäeliste meistrite hulka. Tema lühifilm „Hirm”, mida äsja ETVs nägin, ei jutusta realistlikult,” sedastab Vahur Linnuste ja väidab: „Temas tekib uus tõelus, mis väljendab inimese ootusi ja kartusi, aga näitab samas, kuivõrd aldis on ta väljast tulevale suunamisele, mis painutab ta maha, muljub kõveraks ja teeb edasielamise võimatuks.”
Karol Ansip…
